Kiri: Ma armastasin... armukest
Tahan lihtsalt selgitada asju, mis ehk sinule jäid arusaamatuks.
Minu tundeid sinu vastu sa tead ja ka mina tean sinu suhtumist. Need on kahjuks kaks täiesti erinevat asja. Üks otsis lihtsalt mõnusat lõõgastust, teine siiski sügavamat ja siduvamat suhet, kumb meist mida otsis, on täpsemalt määratlematagi selge.
Mõned aastad tagasi, mil ütlesid mulle, et oled seotud, suutsin olukorraga leppida ja jõudsin isegi unustada võimaluse, et saaksin veel sinuga kohtuda, elasin oma elu, oma maailmas ja mul ei tulnud pähegi enam sinuga kunagi ise kontakteeruda või mingit suhet soovida, leidsid uue naise, oled õnnelik ja väga tore, loobusin suhteliselt lihtsalt ja loomulikult. Kõik toimis kuni selle kõneni, mil tuletasid end meelde.
Mina arvasin tookord, et oled valmis minuga püsivamat suhet looma, sina aga soovisid lihtsalt oma elu vürtsitada, leides mingil hetkel, et mina sobiksin seda suurepäraselt tegema. On hetki, kus teeme oma elus pöördumatuid vigu ja kahjuks see oli see hetk. Mina aga oma üllatuseks avastasin, et olen ikka veel valmis sinuga kohe suhtlema, ehk oleksin pidanud ka ise suhtluse värskendamisse ettevaatlikumalt suhtuma, aga ma tõesti uskusin, et olen lõplikult rahunenud. Kuidas asjad tegelikult arenesid, teame mõlemad väga hästi.
Mingil hetkel aga sain aru, et olen lihtsalt ajaviide ja lõbustus, samas kui ise vaevlesin tunnete käes, polnud lihtne seda üle elada, arvasin, et suudan olla lihtsalt armuke ja nautida seda, mida antakse, kahjuks eksisin endas. Proovisin lõpetada heaga, see osutus võimatuks, kurjaga läks natuke lihtsamalt. Elasin seda ise väga üle, samas aga olin oma otsusega väga rahul, sest milleks olla suhtes, mis tegelikult teeb haiget?
Sain aru, et minust ei kujune mitte iial head armukest, kes peab kannatlikult ja üksijäetult oma kohtumiskorda ootama. Samas ei suutnud luua ka teist suhet sinu kõrvale, olin liiga seotud emotsionaalselt. Seega oli tarvis selline olukord lõpetada. Läksime mõlemad oma teed.
Mis kärbes aga mind siis hammustas, kui sulle sõnumi saatsin, seda ma ei saa siiani aru. Vist mingi kahetsus liiga kurja käitumise pärast, vist jälle midagi, mis oleks võinud olla olemata, elus tehtud vigu siiski kahjuks ei kustuta. Arvasin taas endas leidvat jõudu olla mõistlik armuke, kellena sa mind ka kogu aeg kohtlesid. Suhtlesid aktiivsemalt vaid siis, kui seksisoov tekkis, juba sinu suhtlusstiilist sain aru, mis parajasti plaanis, samas mingil veidral moel see isegi erutas mind ja ma ei suutnud taas öelda ei.
Mingi aja pärast aga tekkis väga tühi tunne, inimlikku sooja suhtlemist jäi ikka väga väheks, vaid kaalutletud mõnu ja ajaviide, selline suhtumine aga muserdas ja tekitas tahtmise sellest ringist kuidagi välja murda. Andsin sulle mõista, kuidas on minuga lood, samas lootsin veel ise siiralt, et suudan olla mõistlik, aga sinule selline mugav suhtlus sobis. Suhtlus, kus reeglid ütlesid sina ja mina pidin lihtsalt leppima olukorraga. Tahtsin sellise piinava ja ebaväärika olukorra kuidagi lõpetada.
Sina oma elu muuta ei kavatsenud ja mina samamoodi edasi ei suutnud. Seega tuli teha midagi sellist, mis lihtsalt paneks sind minust loobuma ja ei tekitaks enam mitte mingisugust soovi suhet taastada. Või teine, naiivsete hulka kuuluv lootus, et loobud oma naisest. Paratamatult sai haiget ka inimene, kes on ehk liiga ilusad lootused oma jaoks ehitanud, elu on karm ja igaüks saab oma jao, kahjuks.
Lähen oma eluga edasi, vabanen sellest suhtest ja leian peagi kindlasti meeldiva kaaslase, kellega väärikalt vananeda, armukesesuhte aeg on minu jaoks igaveseks läbi ja välistan selle edaspidi, elu on liiga lühike selleks, et mürgitada seda ebavajalike jamadega.
See kiri polnud vabanduseks ega silumiseks ega ammugi mitte suhte taastamiseks, ma ei taha isegi tavatasandil enam sinuga kohtuda, loodan, et ka sina minuga mitte. See etapp on lõplikult möödunud. See kiri oli pigem vastuseks sinu küsimusele “miks?”, tean, et veeretad seda oma ajus siia ja sinna, lähtud oma loogikast ja leiad ikka ja jälle valesid vastuseid, lahendus on aga väga lihtne: keegi ei tahtnud ega suutnud olla armuke.
Olen oma eluga praegu väga rahul ja mitte mingil juhul ei taha enam sellist suhet nagu sinuga oli oma päevi mürgitama. Parem õudne lõpp kui lõputa õudus.
Edu töös ja suhetes, püüa oma lähedastele vähem valetada ja sa näed, kuidas asjad muutuvad iseenesest paremaks.
Ilusat elu!
