Väga teistmoodi lapsed
Nende laste arv on suurenenud. Oskate seda kinnitada ja oskate seletada?
Tegelikult on psüühikahäiretega tervikuna see fenomen, et nende kõikide esinemine suureneb selle võrra, kuidas paraneb diagnostika ja inimeste väljaõpe. Järjest rohkem tunnevad õpetajad ja lasteaednikud neid lapsi ära, sest neile on juba haridust antud ja selletõttu jõuab neid rohkem arsti juurde. Lastepsühhiaatria ei ole väga vana eriala, kuid neid inimesi on järjest rohkem, kes on võimelised hüperaktiivsetega tegelema. Neuroloogid loomulikult ka.
Ka rasedus- ja sünnitusaegsed ning sünnijärgsed kahjustused mõjutavad. Enamik lapsi jääb ellu, sest meditsiin on väga arenenud. Järjest rohkem on väikseid hüperaktiivseid lapsi, kelle minevikus on sünd enneaegsena. Selle taga on ikkagi konkreetselt aju aeglasem areng - inimene sünnib ilma ju küllaltki "pooltoore" ajuga. Esimene eluaasta läheb tal küpsemiseks.
Meie peas on närvirakud, mis loovad omavahel ühendusi. Mida turvalisem ja rahulikum on raseduse aeg ja mida õigeaegsemalt laps sünnib, seda paremini need närvirakud ühendusi loovad, seda tasakaalukamalt inimese aju areneb. Nagu ka võime iseennast juhtida, olla sihipärane ja kontrollida oma impulsse. Mida varem laps ilma sünnib, seda suurem on tõenäosus, et see areng ei toimu nii tasakaalukalt.
Viimastel aastatel on üha enam probleeme kiindumussuhetega, eriti siis, kui lapsel on kalduvus olemas - näiteks tema vanemad on tema suhtes hülgavad. Selliseid hüperaktiivseid lapsi on oluliselt rohkem lastekodus. Lastekodulapsed jõuavad meie juurde väga tihti. Kahjuks liiga hilja. Tavaline on tähelepanuhäire, käitumishäire ja siis mingi sõltuvus. Nad on selles mõttes riskigrupp ja nende ravimata jätmine on väga halb.
Ehk teiste sõnadega - kuigi see on geneetiline häire, mõjutab seda siiski keskkond, kus lapsed kasvavad.
Need lapsed vajavad ekstra hoolt selleks, et saada tasakaalukam loomus. See on tõeliselt hea väljakutse tänapäeva ühiskonnale.
Mida siis tänapäeva meditsiin suudab teha?
Meditsiin suudab need lapsed kõigepealt ära tunda - juba väga varakult. Väikelastel oskavad perearstid juba seda diagnoosida. Enne kolmandat eluaastat diagnoosiga ei kiirustata, beebile seda diagnoosi ei panda. Aga kui võtame anamneesi viieaastasel lapsel, siis on küllalt hästi juba näha, kuidas see areng on olnud. Sellised lapsed on rahutud, nutavad palju, ema ütleb, et laps magab 15 minuti kaupa ja suurem osa ajast on süles.
Väikelapsed võivad olla sellised ohjeldamatud, pidurdamatud, jooksevad ohutundeta, neil on juba varakult raskusi teiste lastega grupis toimimisel. Nende impulsikontroll on häiritud, nad ei pane tähele seda vaikivat sotsiaalset reeglistikku, mis teiste laste jaoks on selge. Nad lähevad teistega tülli. Nad ei jõua oma järjekorda oodata näiteks mänguväljakul kiikede juures või tükivad liumäel vahele või otsustavad kõndida hoopis liumäest üles. Pidurid puuduvad.
Aja jooksul pidurite puudumine natuke tasakaalustub, kuid neil on rohkem keskendumisprobleeme ja õpiraskusi.
Lapsed tulevad siis siia ravile?
Tulevad, ja järjest varem. Me oleme hästi avatud, meil on väga palju perearstidega kontakte olnud, oleme väga palju Tallinna Ülikoolis loenguid pidanud, palju sotsiaaltöötajate ja õpetajatega suhelnud.
Väikelapse puhul võib tõesti olla, et see, mismoodi ta siin käitub, võib olla hüperaktiivsuse tundemärk. Aga enamasti suunan kindlasti ka psühholoogi juurde, sest väga tihti on vaja vaadata, kas siin on ehk tegu mingi muu häirega ja teha korralik psühholoogiline uuring. Nende laste jaoks on oluline, et nad oleksid õiges lasteaias - kus on väike rühm, tolerantsed kasvatajad ja kus on ka eripedagoogiline ja logopeediline abi käepärast.
Sellistel lastel tekivad sageli käitumisprobleemid, mis kasvatajaid tõeliselt vihastavad. Väga tihti on need lapsed, kelle suhtes kõik ülejäänud rühma vanemad on väga negatiivselt meelestatud ja on otsustanud, et see laps tuleb siit rühmast välja lüüa, et ta ei sobi sinna. Sellisele sobib erilasteaed, kus vajalik abi on olemas ja on aega nendega individuaalselt tegelda. Neil on ju tihti peenmotoorika ehk see, mida nad käega teevad, raskendatud. Keegi peab tal kõrval olema, aitama, et ta ei lööks käega.
Kui hüperaktiivne laps teie majja satub, kuhu ta kõigepealt tuuakse?
Tavaliselt ikka polikliinikusse. See on täitsa tavaline polikliiniku töö.
Mis siin temaga tehakse?
Tavaliselt vestleme vanematega. Küsin, kuidas laps on sündinud, kuidas teda kasvatatud on ja mismoodi on tema suhted.
Kas osa lastest jääb siia mõneks ajaks?
Alla viieaastased on n-ö päevases statsionaaris, kus tema käitumist jälgitaksegi põhjalikult. Ta käib mitmeid kordi seal mängimas ja tegutsemas - nii saab rahulikult jälgida, mismoodi ta siis on. Tavaliselt, kui nad esimest korda tulevad, ei pruugigi nad eriti pöörased olla. Nad on viisakad, neil on huvitav olla ja nad on hästi siivsad. Emad on täiesti jahmunud, et minu pöörane laps on nii korralik.
Harvematel juhtudel on vaja haiglaravi.
Kui on tehtud selgeks, et laps on hüperaktiivne, siis missugust ravi on tema puhul võimalik rakendada ja kui tulemuslik see on?
Vanemate nõustumine on üks ravi alustalasid. Et nad õpiksid oma lapse käitumist esiteks analüüsima, juhtima, korrastaksid keskkonna tema ümber - milline on selle lapse päevarütm, milline on tema õpikeskkond, milline on tema tuba. Kas see on üks suur kaos, kus ta peab oma tunde ette valmistama, on ta laud kuhjas kõigest muust, samal ajal kui ta õpib? Samas mängib televiisor, keegi sebib ringi - kõik sellised elukorralduslikud asjad peavad vanemad ise ritta lükkima.
Ja ka siis mitte ei jõua me veel ravimiteni, vaid hoopis lasteaia või koolini. Kas see laps saab kohast abi, eripedagoogilist abi, logopeedilist abi? Kas ta õpib piisavalt väikeses kollektiivis, kus ta saab piisavalt individuaalset tähelepanu? Väga tihti räägime kas lasteaiakasvataja või õpetajaga sellest, kuidas selle lapsega käituda. Õnneks ollakse järjest rohkem nendest nõuannetest huvitatud ja ka väljaõpe on nendel inimestel järjest parem.
Väga tihti õpivad need lapsed koolis individuaalse õppekava järgi. Põhiained, kus keskendumine on tõesti äärmiselt oluline, peavad nad ikkagi individuaalselt koos õpetajaga õppima. Eestis on väga harva koolidel õnnestunud pakkuda näiteks tugiisikuid, tugiõpetajat. Kui ta õpibki natuke suuremas klassis, oleks talle vaja toetavat isikut kõrvale. Mõni lapsevanem on käinud koolis terve aasta oma lapsel tunnis toeks.
Või pinginaabriks.
Jah. Sest muidu oleks laps välja suunatud sellest koolist. Meil peaks ikkagi olema ressursse, et need lapsed saaksid õppida väikeklassides. Kui ta õpib suuremas klassis, siis tal peaks olema seal kõrval tugiõpetaja. Ja nüüd me võiksime siis jõuda ravimiteni.
Ja mis need on?
Eestis on nüüdseks olemas ja registreeritud vajalikud preparaadid. Aga nende ravimite hind on täna veel üle jõu käiv. Ravimile soodustust ei ole veel antud. Ühe kooliealise lapse ravimite kuumaksumus võib olla keskeltläbi 1000 krooni, mis on siiski paljudele peredele liig. Soodustust saada on võimalik, kuid kogu paberlik asjaajamine selle ravi ümber teeb selle asja väga keerukaks.
Kuidas need ravimid toimivad? Millele nad mõjuvad ja mis muutusi on nende ravimitega võimalik esile kutsuda?
Ajus on olemas selline virgatsaine nagu dopamiin. Ravim mõjub dopamiini ainevahetusele selliselt, et dopamiini sisaldus on kõrge, ja lapsele mõjub ta nii, et ta on võimeline oluliselt paremini keskenduma, süvenema õppetöösse. See on pikaajaline ravi ja vahepeal tehakse paus - näiteks koolivaheajal.
Kõik see, mida olete kirjeldanud, ei tähenda tõenäoliselt seda, et tegemist on mingite lootusetute lastega, kellest on väga raske saada täiskasvanud täisväärtuslikke kodanikke. Õige käitumise, õige ravi korral on võimalik kõiki neid lapsi ka oluliselt aidata?
Absoluutselt. Kui selle häire puhul vaeva näha, tuleb kuhjaga tasu mitte ainult lapsele ja perele, vaid meile kõigile. Üks probleeme tekitav ühiskonnakodanik jääb ära. Tuleb täiesti normaalne naaber, täiesti normaalne kolleeg. Keegi, kes saab korralikult oma haridustee läbitud, ei kuku kuuendas klassis koolist välja ega hakka tegelema probleemsete ja kriminaalsete asjadega, ei ole hiljem erikooli õpilane ega täida meie vanglaid. Loomulikult on nende laste õigeaegne aitamine efektiivne ja see on väga-väga tõsine teema.
Aga kui seda ei tehta, siis ilmselt võivad niisugused inimesed kujuneda ühiskonnale päris raskeks koormaks ja ei ole üldse lihtne lahendada neid probleeme, mille nad tekitavad. See kõik võib ühiskonnale minna tunduvalt kallimaks kui see ravi ja see hoolitsus, mida need lapsed teatud eas nõuavad.
Praegu on lastepsühhiaatrid põnevil. Põhikooli ja gümnaasiumi seaduse muudatus on tulemas. Me loodame, et meie ettepanekud, mis on vastu võetud väga positiivselt, jõuavad selles seaduses ka eelarvesse.
Väikeklasside loomise võimalus koolides, et me saaksime neid lapsi väiksemas kollektiivis õpetada, oleks ääretult oluline. Sellele klassile kulutatavad summad ja tugiõpetajale kulutatavad summad on oluliselt väiksemad kui see jada, mis hiljem hargnema hakkab. Väga paljusid lapsi näiteks ei peagi ravimiga ravima. Ravimisoodustus langeks ära, kui ta saaks adekvaatset pedagoogilist tuge.
Me vangutame päid, kui bussi tulevad need meie koolist väljakukkuvad lapsed, kes tänavatel tekitavad pahandust. Üks osa nendest lastest jõuab meie sõltuvushäirete osakonda, mille päev on väga kallis. Kui ta läheb erikooli, kus on erinevad turvaabinõud, siis selle päev on ka väga kallis, sest personalikulu on kõrge. Rääkimata sellest, et vahepeal, kui nad toimetavad oma tegusid ja nad on juba käitumisprobleemiga, siis nendega juhtuvad tihedamini õnnetused, nad vajavad rohkem erakorralise meditsiini abi, rehabilitatsiooniteenust, et taas liikuma hakata näiteks.
Kui nad põhjustavad liiklusõnnetusi, kus on ka teised osalised, siis ka see on majanduslik kahju, rääkimata teiste inimeste elust ja tervisest. Kui me sellel lapsel õigel ajal ei aita ühiskonda integreeruda, siis täiskasvanuna on ta tihti läbikukkuja tööjõuturul, ta ei saa nii head haridust, ta võib olla meie töötute hulgas, ta võib olla pideva sotsiaalabi vajajate hulgas, ta võib olla kadunud maksumaksja, inimene, kes ei suuda oma lapsi kasvatada, sest tal ei ole selleks piisavalt väljaõpet. Eestis väga tavaline rida - üks osa nende probleemide põhjustajaid on sellised ravimata jäänud lapsed.
Mida varem abi lapseni jõuab, seda paremat tulemust see toob. Tallinna lastehaigla juurde loodavasse Laste Vaimse Tervise Keskusesse on planeeritud nii väikelastepsühhiaatria kui ka noorukite psühhiaatria, rääkimata sellest, et täiesti korralikul baasil on ambulatoorne tegevus, mis annab võimaluse inimestele nõuannet võimalikult vara anda, et nad saaksid regulaarselt ja rahulikult käia oma asja arutamas ja ajamas, mitte otsida endale abi siit ja sealt, mis Eesti puhul on täiesti tavaline.
Ja väikelaste ravimine, noorukite ravimine on Eestis teema, mida peaks kõvasti järele aitama - neid ei saa ravida lihtsalt siin ja seal, vaid selleks peab olema funktsioneeriv keskus, kus on asi läbi mõeldud, kus on koolitatud personal. Personal on meil praegu ka olemas. Lastepsühhiaatreid on Eestis väga vähe, inimesed on erakordse väärtusega.
Mulle tundub, et laste vaimne tervis on niisugune teema, mis pole päevakorral mitte ainult hüperaktiivsete laste puhul, sest arvutimaailm, internetimaailm - see kõik tungib nende ellu juba väga varajases nooruses ja koormab tegelikult nende psüühikat ja aju väga suurel määral. Kui kaugel on see laste vaimse tervise keskuse loomine?
Meil on juba teist aastat täiesti korralik ehitusprojekt olemas, võiksime alustada vundamenditööd. Ma tean täpselt, kus selles keskuses on elektrijuhtmed, millised on palatid, kuidas nad kujundatud on, kus keegi peaks töötama, nii et me võiksime selle maja valmis ehitada. Ka tulevane personal on täiesti olemas ja ootevalmis. Nii et me ootame Eesti riigi kaudu tuge Euroopa Liidu struktuurfondidelt, et meie väga tagasihoidliku eelarvega keskus ellu viia.
Millised on teiepoolsed kõige olulisemad ja lihtsamad soovitused lastevanematele, kes kahtlustavad, et nende peres võib ka olla hüperaktiivne laps. Kuidas nad peaksid käituma, kelle poole pöörduma ja missugust nõu ja abi taotlema?
Selle murega võib pöörduda lastepsühhiaatri poole, et teha kindlaks, kas on selle häirega tegemist või inimene muretseb millegi muu pärast. Ja kui see midagi muud on ka piisavalt tähtis ja tõsine teema, et see ei lähe niisama ajaga mööda, siis saab nõu ka selle kohta. Tänapäevases ühiskonnas on äärmiselt tähtis, et inimesed pöörduvad professionaalide poole just sellistes vaimse tervise küsimustes.
Pered, kus on murettekitavaid häireid, on enamasti ise väga väsinud - on väga normaalne tulla ja rääkida. Suurema osa oma tööst teeme pereteraapiana. Pereuuringud on näidanud, et kui perele on lastekasvatamine raske ja keeruline küsimus, siis nad ei julge abi küsida. Sellest peaks juba üle saama!
Kui inimene elab Võrus, Paides, Viljandis, Kuressaares, kust ta need lastepsühhiaatrid üles leiab?
Lastepsühhiaatrid on olemas Tartus, Viljandis, Tallinnas, Pärnus, Kuressaares ja Paides. Me peame sotsiaalministeeriumiga juba mitmendat aastat diskussiooni, et lastepsühhiaatria eriala ennistataks - muidu jäämegi hätta ja inimestel tekib küsimus, kas peaks minema väljastpoolt abi otsima.
Kas esimese sammuna, kui muid võimalusi ei ole, oleks mõeldav pöörduda ka perearsti poole?
Absoluutselt. Perearsti juurde, kohaliku lastearsti juurde, ka psühholoogi juurde, kes suudavad perenõustamisega tegelda. Mitte jääda kriisi kinni ja oodata, kuni asi läheb täitsa hulluks. Psühholoogilist abi on ka meil vähe, aga siiski on seda võib olla rohkem kui lastepsühhiaatrilist abi. Kindlasti minna ja küsida abi, mitte jääda üksi.
***
Eestis langeb aasta jooksul põhikoolist välja 20 korda enam õpilasi kui Soomes (Eestis u 1000 ja Soomes 50-60 last aastas). Rahvaarvu arvestades on vahe juba 80-kordne (Soome 5,3 milj vs Eesti 1,35 milj).
Kui mujal Euroopa riikides on probleemile tähelepanu pööratud ja meetmed kasutusele võetud juba aastaid tagasi, siis Eestis ei ole siiani hüperaktiivsete laste abistamise teemat piisavalt tähtsustatud. Selle tulemusena on meil põhikoolist väljalangevus üks suurimaid Euroopas.
Igas koolis, peaaegu igas klassis on lapsi, kes esmapilgul tunduvad raskesti kasvatatavad. Nad segavad tundi, õpetajat ning kaasõpilasi. Nad ei pea lugu koolikultuurist ja nende õppeedukus võib olla alla keskmise. Neil võib esineda laste ja noorukite seas väga levinud tervisehäire - aktiivsus- ja tähelepanuhäire. Ligi 5% kõikidest lastest võib kannatada häire tagajärjel, mis algab juba enne 7. eluaastat, kuid mida arvestades on võimalik probleeme ennetada.
Selline laps võib väga kergelt saada karmi statistika osaks - 13 korda suurem koolist väljalangevus, 4 korda rohkem vägivaldseid kuritegusid ja 2 korda rohkem kriminaalkuritegusid. Süveneva majanduskriisi olukorras jagub lastele tähelepanu veelgi vähem ning olukord muutub üha halvemaks. Koostöös koolijuhtide, õpetajate, lastepsühholoogide, lapsevanemate ning laste tugirühmadega on aga võimalik aktiivsus- ja tähelepanuhäirega lapsi väga edukalt aidata.
