Paulo Coelho kolumn: Tühikargaja
Ta on seda tüüpi isik, kes püüab teiste hulgas esile tükkida juba teismeliseeas, mil nähakse alles vaeva, et leida siin maailmas oma identiteet, unistused ning koht.
Sel ajal on meid niigi enda alla matnud kahtlused ja kõhklused, kuidas elus edasi minna, kuid järsku ilmub välja tühikargaja: ta tahab alati olla juht ning on tüüp, kes arvab, et näeb kõige parem välja, on meist kõige intelligentsem ning suudab kõikide väljakutsetega silmitsi seista.
Et oma positsiooni hoida, ründab ta meie enesehinnangut: ta tahab, et hakkaksime end inetuks, igavaks ning tulevikuta inimeseks pidama ning et püüaksime teda ning tema juhtimisviisi seltskonnas (või majas või ühiselamus) jäljendada. Kui ta on poiss, surub ta end peale toore jõu või „ninatarga” suhtumisega – nagu teaks ta palju rohkem kui kõik teised kokku. Kui tühikargaja on tütarlaps, on see alati tüdruk, kes tundub endale tõmbavat kõikide poiste pilke, teda kutsutakse kõikidele pidudele ning ta tundub alati olevat kõige elegantsem.
Tühikargajad (nii mees- kui ka naissoost) suhtuvad meisse teatava üleolekuga ning püüavad grupile oma reegleid peale suruda. Niisugune käitumisviis loomulikult häirib meid, kuid kuna oleme ebakindlad, laseme tühikargajal end mõnda aega juhtida. Sel teel aga anname eneselegi teadmata tühikargajale võimutunde, kuigi tal puudub tegelik võim ning ta pole seda ka ära teeninud. Sellest saab ainus hetk tema elus, mil tema üürike tuluke jõuab põleda. Tegelikkuses on see kõik osa meie õpingutest, kuna just sel viisil arendame välja oma kaitsereaktsioonid tuleviku jaoks. Ja nii kasvamegi suureks. Aegamööda teevad kõik meist elus omad valikud, teismeliste grupp läheb laiali ning tühikargaja kaob, ent meile jääb siiski meelde tema kuju, milles kangastub ilu, tarkus, juhtimisoskus, elegants, tugevus ja üleolek.
Selles olulises üleminekueas, mida nimetatakse puberteediks, testitakse meie kõigi põhiväärtusi – välja arvatud tühikargaja omi. Sel ajal kui oleme äärmiselt õrnad ning kannatame mahajäetus- ja ebakindlustunde all, saab tema sujuvalt ilma selle kõigeta hakkama – on ta ju meie juht!
Temal ei ole küll tarvis olnud läbi elada neid piinarikkaid tunde, mida meist enamik on kogenud vihmastel pealelõunatel või pikkadel unetutel öödel üksinda voodis lebades.
Kuid ühel kaunil päeval, mil oleme juba täiskasvanud, tekib meil mõte, et võiks oma teismeea sõpradega kokku saada. Korraldame peo, mis tavaliselt toimub restoranis ning kõik tulevad sinna kohale koos oma abikaasadega. Ei ole midagi meeldivamat kui istuda maha hea toidu ja klaasi veiniga ning meenutada koos neid aastaid, mis on teinud meist need inimesed, kes oleme täna.
Ka tühikargaja tuleb kohale – tavaliselt on ta abielus nagu enamik meist. Kõiki meid huvitab, mis on tema elust saanud, sest meisse on jäänud ikka teatavat imetlust ja aukartust tema enesekindluse ees. Kui kaugele on küll jõudnud see inimene, keda me salamisi kadestasime ja imetlesime?
Esimene üllatus tabab meid siis, kui näeme, et tühikargaja ei ole mitte kusagile jõudnud. Ehk täpsemini öeldes: ta võib küll olla astunud mõned edukad sammud, kuid varsti ilmneb, et elu osutus tema ülbuse suhtes leppimatuks – täiskasvanute maailm on hoopis teistsugune kui ilm, milles elasime noorelt.
Kuid tühikargajal on siiski veel üks pelgupaik: tema teismeea „gäng”. Ning kuna ta arvab, et maailm ei ole edasi liikunud, soovib ta oma tähetundi taas läbi elada. Õhtusöögi alguses tundub, et me kõik rändame ajas tagasi, kuid varsti mõistame, et tühikargaja oli vaid vahend, mis aitas meil kasvada. Pärast paari joodud klaasi näeme tühikargajat lõksus – ta proovib ikka veel tõestada oma tugevust, mille on tegelikult kaotanud, ning näib tundvat, et ka meie usume, et ta on ikka veel meie kõigi juht.
Me naeratame, vahetame teineteisega sooje sõnu, maksame arve ning lahkume tundega, et tühikargaja on teinud vale valiku. Mõtleme: „Tal olid kõik eeldused selleks, et hästi hakkama saada, aga ta ei teinud seda.”
Me kõik oleme tundnud elu jooksul üht või kaht tühikargajat. Ning see on vaid hea.
© Tõlge: Kirjastus Pilgrim
