Paulo Coelho kolumn: Adouri jõe kallastel

„Kui võtan prillid eest, näen ikkagi rada. Ma ei näe detaile, kuid näen siiski rada,“ ütleb mu abikaasa meie jalutuskäigul üle maisivälja meie Euroopa puhkuse ajal. Tal on +6,5 kraadi lühinägelikkust.

Vastan talle, et ka minuga juhtub sama: kuigi ma ei ole lühinägelik, ei näe ma mõnikord detaile, vaid püüan alati hoida silmi fikseerituna oma valikutel.

Jõuame jõe äärde, mis asub otsekui maailma äärel, Arcizac-Adouri küla lähistel. Ning järsku meenub mulle lubadus, mida ma ei ole veel täitnud. Neli aastat tagasi, kui istusime kord tollesama jõe kaldal, märkasime kaunist naist piki jõesängi jalutamas. Tal olid jalas veekindlad põlvini ulatuvaid saapaid ning ta kandis õlgadel mingit kotti. Kui ta meid nägi, tuli ta meie juurde ning ütles:

„Tunnen Jacqueline’i (meie sõber). Palusin tal kord meid omavahel tutvustada, kuid ta vastas, et kohtun teiega siis, kui seda kõige vähem oodata oskan. Minu nimi on Isabelle Labaune.“

Ta selgitas, et puhastab jõge juhuslikust prügist (plastpudelid ja õllepurgid, mida vool kohale oli kandnud), kuid tema tõeline kirg on hobused. Sel pärastlõunal läksime tema hobusetalle külastama.

Isabelle’il oli umbes kaksteist looma ning ta tegi absoluutselt kõike üksinda — ta toitis neid, hoidis koha korras ning parandas isegi põrandaplaate — tegemist oli tihti töödega, mis oleks võinud igaühe endast välja viia.

„Lõin organisatsiooni inimestele, kel on sünnist saati vaimsed hälbed. Olen täiesti kindel, et hobustel ratsutamine annab neile tunde, et neid armastatakse ning et nad on osa ühiskonnast.“
Hiljem sellesse regiooni sattudes sain alati Isabelle’iga kokku. Tema juurde saabusid minibussid, tuues kaasa noori Downi sündroomiga inimesi, kes tulid siia selleks, et ratsutada tema kaunitel hobustel ning jalutada jõekallastel ning metsades ja parkides. Mitte kordagi ei juhtunud seal õnnetusi. Lapsevanemad vaatasid pisarsilmi pealt ning Isabelle naeratas alati kaunilt. Ta oli tõeliselt uhke selle üle, mida tegi: ta tõusis hommikuti kell kuus, töötas terve päeva ning läks väsinult üsna vara magama.
Ta oli väga kaunis noor naine. Kuid tal ei olnud sõpra:
„Kõik mehed, kes mu ellu ilmuvad, tahavad, et minust saaks koduperenaine. Kuid mul on unistus. Olles üksi ma kannatan, kuid kannataksin palju enam, kui kaotaksin oma elu eesmärgi.“

Olukord muutus 2006. aasta alguses. Ühel pealelõunal, kui läksin teda külastama, rääkis Isabelle mulle, et on armunud. Ning et tema sõber on võtnud omaks tema elustiili ning valmis teda aitama, kuidas vaid saab.
Mõned päevad hiljem sõitsin Brasiiliasse. Arvan, et see oli oktoobrikuus, kui sain telefoni automaatvastaja kaudu Isabelle’ilt teate: ta sooviks minuga kokku saada — kuid olin kaugel ega pööranud seetõttu teatele mingit tähelepanu, sest väikestes sisemaa linnades ei juhtu ju mitte kunagi mitte midagi.
Kui naasin detsembris Püreneedesse, läksin Jacqueline’iga õhtust sööma. Siis sain teada, et Isabelle oli surnud vohavasse vähki.
Sel ööl süütasin oma aias lõkke. Jäin leeke vaadates üksi ning mõtlesin naisele, kes ei olnud oma elus teinud muud kui head ning kelle Jumal nii vara enda juurde oli kutsunud. Ma ei nutnud, kuid tundsin õhus sügavat armastust, nagu oleks Isabelle olnud kohal kõikjal mu ümber. Järgmisel päeval helistas mulle ta sõber, kes palus mul Isabelle’ist midagi kirjutada: ta oli siit ilmast lahkunud, kuid peaaegu mitte keegi ei oleks saanud teada tema suurepärasest tööst.
Lubasin seda teha. Kuid alles täna, kui möödusime jõest ning istusime samasse kohta maha, tuli mulle meelde, et olin andnud lubaduse, ning nüüd siis täidangi selle. Kõikidest inimestest, keda olen kunagi tundnud, oli pühadusele kõige lähemal Isabelle Labaune.

© Tõlge: Kirjastus Pilgrim

www.paulocoelhoblog.com
www.pilgrimbooks.ee