Pisike koleerik või melanhoolik?

Väikene inimene vajab nii väga oma vanemate hoolitsust. Mida rohkem vanemad lapsele tähelepanu pühendavad, seda parem. Kas aga kõik lapsed võtavad seda hoolitsust ühtemoodi vastu? Väike koleerik vajab teistsugust kohtlemist kui pisike melanhoolik.

Me kõik oleme siia ilma tulnud kaasasündinud omadustega. Üks nendest on temperament. See on tunde- ja käitumislaad, mis on suhteliselt püsiv ja kasvatusega mõjutamatu. Sellepärast erinevadki inimesed üksteisest oluliselt. Tegutsevad ja räägivad kas kiiresti või aeglaselt, elavad midagi sügavalt läbi, midagi aga mitte.

Temperament on seotud selliste isiksuse joontega nagu vastuvõtlikkus, emotsionaalsus, impulsiivsus, ärevus. Erinevate temperamenditüüpidega lapsed reageerivad vanemate tähelepanule erinevalt.

Koleerikud

Need elavad ja liikuvad lapsed on plahvatusliku iseloomuga. Nende emotsioonid vahelduvad kiiresti: alles naeris ning juba on mossis. Just solvus, ja juba tormab kisades teiste seltsi.

Sellistel lastel on väga elav fantaasia, nad haaravad kiiresti kinni mingist tegevusest, jätavad aga selle sama kiiresti unarusse. Nad ei suuda kuidagi oodata. Vahel näib, et nad ei karda midagi: aed, mäeküngas või redel mänguväljakul peavad olema vallutatud, mis ka ei juhtuks. Kasvades saavad neist vaidlejad ja õigluse eest võitlejad.

Sellised lapsed kindlustavad endale kogu vanemliku tähelepanu. Nii seetõttu, et neis uue vajadus lausa pulbitseb ning seda tuleb rahuldada, kui ka põhjusel, et sellist rüblikut ei saa hetkekski üksinda jätta. Väike koleerik võib oma vanemad täiesti ära kurnata. Kuid ka iseenda.

Ema ja isa võivad üksnes head soovides teda informatsiooniga üle koormata. Ning siis tabab last hüsteeria.

Sellistele lastele on vanemate tähelepanu ja hoolitsus hädavajalik. Ainult et ei tohi üle pingutada, koormates lapse psüühikat liiga paljude muljetega.

Psühholoog soovitab: suuna lapse energia rahulikumasse voolusängi.

Mängige reeglitega liikumismänge (olgu või ainsaks reegliks järjekorra järgimine palli löömisel). Kui laps kasvab, pane ta sporti tegema. Nii õpib ta ennast kontrollima ning muutub distsiplineeritumaks.

Parimaks võtteks oma lapsele tähelepanu pöörata ning koos temaga kasulikult aega veeta on jalutuskäigud looduses. Need sobivad elavaloomulisele ja uudishimulikule koleerikule. Ainult et jalutuskäik ei tohiks liiga pikale venida, et laps väga ära ei väsiks.

Sellised lapsed peavad õppima ennast paremini kontrollima ning ettevõetud tegevusi lõpule viima. Siin on abiks üheskoos voolimine ja konstrueerimine.

Sangviinikud

Need on tasakaalukad ja elurõõmsad lapsed. Nad lülituvad kiiresti ja raskusteta ühelt tegevuselt teisele. Sellised lapsed on seltskondlikud ning sobivad hästi kokku ka täiskasvanutega. Väikelaps võib lihtsalt ja ilma häbenemata astuda täiskasvanu juurde, liituda mänguga, laulda või tantsida.

Sangviinikud võivad pikka aega tegelda neid tõeliselt huvitava tegevusega. Kui aga asi enam ei huvita, viskavad nad selle lõpetamata käest ära.

Kasvades saab sellest lapsest enesekindel optimist, otsusekindel ja seltsiv inimene.

Kui palju tähelepanu talle ka ei pöörataks, võtab ta sellest kõik endale vajaliku. Ta kuuleb helli sõnu ja tunneb rõõmu kallistustest. Ta tuleb kaasa iga huvitava tegevusega, mida talle soovitate.

Uute muljetega on teda raskem ära väsitada kui koleerikut, kuna muljed on just need, mida ta vajab kõige rohkem maailmas. Sangviinikul on kõige raskem alustatut lõpule viia.

Psühholoog soovitab: last tuleb vajalikku suunda pöörata ning ta hakkab ise tegutsema.

Aita lapsel alustatut lõpule viia. Sangviinik võib üksinda mängida. Piisab vaid huvi äratamisest. Kui tal midagi vaja läheb, tuleb ta ise küsima. Käik loodusesse või muuseumisse on parim viis osutada oma lapsele tähelepanu. Nii rahuldad tema uudishimu.

Flegmaatikud

Need lapsed ei kiirusta kuhugi, nad on rahulikud, isegi aeglasevõitu. Neid on raske endast välja viia, kuid raske ka ühelt tegevuselt teisele ümber lülitada. Nad armastavad rahu. Neile ei meeldi joosta ega käratseda. Ka lärmakas seltskond on neile vastukarva. Nad on võimelised kaua aega ühe ja sama asjaga tegelema.

Samas on need lapsed äärmiselt tundlikud kõige suhtes, mis puudutab muudatusi nende harjumuspärases elus. Kui lõunalauas panna see laps teise kohta istuma, võib ta korraldada tormilise stseeni. Väikestest flegmaatikutest kasvavad põhjalikud ja asjalikud inimesed, kes armastavad kõiges korda.

Flegmaatikut võib ärritada isegi vanemate liigne tähelepanu. Laps hakkab sellele lausa vastu. Talle ei meeldi, kui tema eest ülearu hoolitsetakse. Ta ei taha, et temaga üldse liiga palju tegeldakse.

Psühholoog soovitab: võimalda sellisele lapsele teatav vabadus.

Las ta mängib üksinda. Ära sunni teda midagi kiiremini tegema, kui ta jõuab. Ära sunni talle peale mingit tegevust, kui ta ise seda ei taha. Vastasel juhul satub ta hüsteeriasse või jääb istuma ning vahtima ühte punkti.

Ometi on tarvis flegmaatikut ka liikuma meelitada. Veedate koos suurepäraselt aega, kui tegelete spordialaga, mis ei nõua liigutuste ja reaktsiooni kiirust, näiteks ujuge (mitte kiiruse peale, vaid lihtsalt lõbuks).

Melanhoolikud

Need on erakordselt haavatavad, ärrituvad ja tundlikud lapsed.

Nad elavad iga sündmust raskelt üle, võtavad kõike südamesse ning väsivad kergesti. Väikseimgi ebameeldivus või pisiasi võib lapse nutma ajada. Need unistajad ja fantaseerijad on väga rikka sisemaailmaga. Kui nad jäävad unistama või mõtteisse, unub neil kogu muu maailm.

Suheldes täiskasvanute ja eakaaslastega eelistavad nad kõrvale hoiduda, kartes, et keegi võib neile liiga teha. Neil kulub kaua aega, enne kui nad mänguga ühineda tihkavad.

Väikestest melanhoolikutest saavad suureks sirgudes filosoofid, poeedid, kirjanikud. Nad on hellahingelised inimesed, kelle pärusmaaks on sügavad tunded ning läbielamised.

Melanhoolne väikelaps suudab väga hästi ise endale tegevust leida ning mängida ja unistada üksinduses. Ta ei vaja erilist tähelepanu. Samal ajal aga on vanemate tähelepanu ja hoolitsus talle tähtsamad kui kellelegi teisele.

Psühholoog soovitab: laps peab nägema ja tundma, et teda toetatakse ning mõistetakse.

Jälgi tähelepanelikult lapse meeleolusid. Nähes, et ta on nukker, kallista ja julgusta teda. Kiida teda sagedamini. Kuula kannatlikult ära ta jutustused ja fantaasiad. Arutage neid omavahel, küsi, ilmuta huvi. Jalutuskäigud loodusesse on lapsele suurepärane võimalus olla koos vanematega ja samal ajal iseendaga.

Allikas: Moi Rebjonok