Kiri: Sa mu ääretu rõõm ja südamevalu!

Oled mu õnn, mu rõõm, mu südamevalu. Kas tead seda? Jah, usun, et tead. Teame, et oleme mõnes asjas üsna erinevad, aga keemia, mis meie vahel valitseb — oled sa midagi sellist varem kogenud? Ei, ma ei pea silmas ainult seksuaalset tõmmet — seegi on enneolematu —, vaid emotsionaalset tasandit. Me justkui sulame ühte.

Mulle meeldib sind eemalt jälgida, sinus on see miski, mida igatsen, tahan. Jah, me vaidleme, aga millegipärast võtan seda loomulikuna meie suhtes. Mulle tundub, et see viib meid edasi, sest teadvustame üksteise ja iseenda nõrku külgi üsna realistlikult.

Hetkeks mõtlesin, et olen su kaotanud. Aga vaid hetkeks, sest järgmine mõte oli, et see ei saa olla tõsi. Oleme liiga palju koos üle elanud. Seda kõike selle nimel, et saaksime üheskoos õnnelikud olla. Mis on tõde? Möödusid mõned minutid, ma nutsin. Meeletu valu puges jälle mu südamesse. Telefon helises.

Mõtlesin, kas vastata, aga kuidas siis teisiti — armastan sind. Ja seal sa olid, minust paarikümne kilomeetri kaugusel ja ütlesid, et tuled homme minu juurde. Olin sel momendil kõige õnnelikum inimene maailmas.

Aga see pole nii lihtne, eks. Sul on ka teine inimene, kellest hoolid, keda armastad, kuigi teistmoodi. Nagu sõpra. Kumb armastus on siis see, mida soovid? Kui ta on su tõeline sõber, ei kao ta su elust kuhugi. Varem või hiljem pead ühe meist vabaks laskma. Sa ju ometi mõistad, et petad kõiki osapooli, pannes meid ootele. Olen öelnud, et ei soovi sinu otsust kohe ja nüüd, ma ei esita ultimaatumit, aga tahan, et oleksid aus. Ära loobi mulle ilusaid sõnu ning ära hoia teises asjatut lootust.

Milles siis asi? Sa ütled, et olen sulle kõigem. Mina omakorda olen palunud, et oleksid oma sõnadega ettevaatlik. Kui sa pole oma südamepõhjas kindel, mida või keda tegelikult tahad, siis parem ütlegi nii. Oled võtnud seisukoha, et kui ma ei suuda praegu elada sinu soovi järgi, siis olengi mina see, kes otsuse vastu võtab: minna edasi koos või lahus. Nagu ka seletasin, ei ela me reaalsuses. Ses mõttes, et oled loonud endale illusiooni, kus näed asju nii toimivat. Aga tegelikult pole see võimalik, tead ju isegi. Nii võib vaid lihtsalt kogu meie suhe liiva joosta, sest elad helesinises unistuses.

Tegu pole liivakastimänguga ja mina pole mänguasi. Hingan, tunnen, näen, kuulen — olen elus. See on elu, ja elu tahab elamist. Õnnelikuna elamist. Loodan, et võimaldad seda meile. Taanduksin ilmselt, kui oleksin su armuke, aga ma pole seda.
Tahan olla su ainus päikesekiir, soojendada ja hellitada sind.