Paulo Coelho kolumn: Jumal on huumor
Jeesuse otsinguil
Haistes mehe hingeõhus alkoholi ning soovides oma usklikele õpetlikku näidet tuua, võtab pastor joodikul õlgadest kinni ja pärib:
„Kas tahaksid kohtuda Jeesusega?“
„Muidugi, loomulikult tahan. Tahaksin kohtuda kellega iganes, kes sooviks minuga ühes maha istuda, veel ühe napsi võtta ja elust rääkida.“
Tema vastus ei heiduta pastorit. Ta palub usklikel käed kokku panna ning nad lähevad kõik koos alla jõe äärde, kus pastor kastab joodiku vette, tõstab ta siis veest välja ning hõikab:
„Vend, kas leidsid nüüd Jeesuse?“
„Ei, ei leidnud.“
Pastor palub kõigil laulda halleluujat ning kastab mehe taas vette.
„No nüüd, vend, kas kohtusid Jeesusega?“
„Ei ole veel kohtunud,“ vastab joodik.
Seekord hakkab kogu grupp tegelema kurjade vaimude väljaajamisega ning kui nad lõpetavad, on joodik ka kolmandat korda jõkke kastetud. Võidukalt toob pastor mehe veest välja, palub taeval neid kõiki õnnistada ning pöördub mehe poole äärmise sisemise veendumusega:
„Seekord olen kindel, et leidsid Jeesuse!“
„Mul on väga kahju, aga kardan, et mitte. Oled sa kindel, et ta just siia uppus?“
Ateist ja lõvi
Ateist läheb Aafrikas läbi metsa ning teda täidab imetlus kõige ümbritseva vastu, mis juhtus kunagi „evolutsiooni käigus“.
„Ah, kui majesteetlikud puud! Kui võimsad jõed! Millised kaunid loomad! Ning see kõik juhtus kunagi juhuslikult, ilma et keegi sekkunud oleks! Vaid nõrgad ja piiratud inimesed, kes kardavad, et ei oska selgitada ei iseenda ega universumi elu, tunnevad, et peavad kõigi nende imeliste asjade loomise kellegi kõrgema olendi õlgadele lükkama!“
Tema selja tagant põõsastest kostub järsku mingi häälitsus: üks lõvi valmistub parasjagu talle kallale kargama. Mees püüab põgeneda, kuid loom paiskab ta ümber. Kuna tal ei ole enam midagi kaotada, hõikab ta valjult: „Mu Jumal!“
Ning juhtub ime: aeg peatub, kogu atmosfäär mähkub imelisse valgusse ning kostab hääl:
„Mida sa soovid? Oled eitanud mu olemasolu kõik need aastad, oled õpetanud teistele, et mind ei ole olemas ning oled taandanud kogu loomisprotsessi „kosmiliseks juhuseks“.“
Segadusse sattunud mees hüüatab:
„Minust oleks ju kahepalgeline oma arvamust muuta lihtsalt sellepärast, et olen nüüd surmasuus. Kogu elu olen õpetanud, et sind pole olemas.“
„Aga mis sa siis minust tahad?“
Ateist mõtiskleb korra ning, teades, et nende vestlus ei saa pikalt kesta, vastab ta lõpuks:
„Mina end muuta ei saa, aga lõvi saab küll. Seega ma palun kõigeväelisel Jumalal muuta see metsik, kiskjalik elajas kristlikuks loomaks!“
Selsamal hetkel kaob valgus, metsalinnud hakkavad taas laulma ning jõgi uuesti voolama.
Lõvi ronib mehe pealt ära, teeb väikese pausi, langetab pea ning ütleb väga tõsiselt:
„Jumal, olen igavesti tänulik Su lahkuse eest, et võimaldad mul süüa seda toitu ...“
