Paulo Coelho kolumn: Liikuv ausammas
Üksildased, nimetud lapsed on raiutud kivisse, olles igaveseks kaotanud oma süütuse nende tundide ja päevade vältel, mil nad pidid poseerima mõnele skulptorile, kelle ajalugu on samuti unustanud.
Ning kõike eelöeldut arvesse võttes võib siiski öelda (väga väheste eranditega – näiteks Rio de Janeiro, mille puhul on linna sümboliks Lunastaja Kristus), et tavaliselt ei ole linna sümboliteks mitte ausambad, vaid hoopis kõige ootamatumad asjad.
Kui Eiffel ehitas maailmanäituse jaoks terasest torni, ei oleks ta iialgi osanud unistada, et sellest saab Pariisi sümbol, vaatamata Louvre’i muuseumile, Triumfikaarele või muljetavaldavatele aedadele. New Yorki tähiseks on õun. San Francisco sümboliks on sild, mida väga tihedasti ei külastata. Paljudel Lissaboni kujutavatel postkaartidel on üle Taguse jõe viiv sild. Barcelonas, mis on linn, kus asub mitmeid lõpuleviimata ehitisi, asub ka pooleliolev katedraal (La Sagrada Familia – Püha Perekond), mis on linna kõige iseloomulikum monument. Moskva peamiseks tunnuseks on väljak, mida ümbritsevad erinevad ehitised ning mis kannab nime, mis enam ei väljenda riigi tänapäevast olukorda (Punane väljak kommunismi mälestuseks). Ja nii edasi ja nii edasi.
Kõike eelnevat ilmselt silmas pidades otsustas üks linn luua ausamba, mis oleks alalises liikumises – ta kaoks igal õhtul ning ilmuks taas järgmisel hommikul, muutudes ka kogu päeva vältel sõltuvalt tuule ning päikesekiirte tugevusest. Legend jutustab, et säärane mõte tekkis ühel lapsel sel ajal, kui ta ... pissis. Kui ta oli asjaga ühele poole saanud, rääkis ta oma isale, et kohta, kus nad elasid, võiks sissetungijate eest kaitsta skulptuur, mis haihtuks enne vaenlase lähedale jõudmist.
Poisi isa läks linnanõunikega jutule, kes olid protestantismi ametlikuks usuks tunnistanud ning pidasid ebausuks kõike, mis jäi loogika valdkonnast väljapoole. Kuid mingil põhjusel otsustasid nad siiski tema nõuande järgi toimida.
Ühe teise loo järgi oli aga asi nii, et kuna järve suubuv jõgi tekitas väga tugeva hoovuse, ehitati suudmesse hüdroelektrijaama tamm, kuid kui töölised läksid koju ning sulgesid vee väljalaskeklapid, muutus surve väga tugevaks ning lõpuks turbiinid plahvatasid. Nõnda tekkis ühel inseneril mõte asetada sinna kohta purskkaev, mille kaudu üleliigne vesi võiks välja pääseda.
Aja möödudes ning inseneriteaduse arenedes leidis probleem lahenduse ning purskkaev osutus üleliigseks. Kuid võimalik, et meenutades ka väikese poisi legendi, otsustasid linna elanikud purskkaevu alles hoida. Linnas oli juba palju purskkaevusid ning nimetatud purskkaev oleks jäänud päris järve keskele – nii tekkis küsimus, kuidas teha purskkaev nähtavaks?
Ja nõnda valmiski liikuv monument.
Paigaldati võimsad pumbad ning tänaseks purskab väga tugev veejuga sekundi jooksul vertikaalselt üles 500 liitrit vett kiirusega 200 kilomeetrit tunnis. Räägitakse (ning ka mina kinnitan omalt poolt üle), et seda võib näha lennuki pealt, mis lendab 10 000 meetri kõrgusel. Purskkaevul ei ole mingit kindlat nime, seda kutsutakse lihtsalt „Vee purskkaevuks“ ning ta on Genfi linna sümboliks (linn, kus ei ole puudust monumentidest, mis kujutavad mehi hobustel, kangelaslikke naisi ning üksildasi lapsi).
Küsisin kord Denise’i käest, kes on Šveitsi teadlane, mida ta arvab Vee purskkaevust.
„Meie keha koosneb peaaegu täielikult veest ning seda läbivad elektrilaengud, et infot edasi anda. Sedalaadi informatsioon on näiteks Armastus, mis võib mõjutada kogu organismi talitlust. Armastus muutub kogu aeg. Arvan, et Genfi sümbol on kauneim Armastuse sümbol, mida üks kunstnik on eales teostanud.“
Ma ei tea, mida too väike poiss legendist sellest arvaks, kuid mina arvan, et Denise’il on täielikult õigus.
© Tõlge: Kirjastus Pilgrim
