Mameo istub Peteri kõrval. Ta kannab luksuslikku kollast kimonot, mida kaunistab sobivas toonis ehisvöö. Naise näol on armas ja süütu, kuid teatava saatusliku võrgutuse varjundiga elutark diplomaatiline naeratus, kui ta oma põnevil ja pisut vindiseid kliente lõbustab. Koos teise geišaga õrritavad nad lauldes Peterit, kes on ka ise geišaga abielus. Valitseb rõõmus ja pidulik meeleolu, mida geišad oskuslikult suunavad. Pole ime, et isegi Inglise prints Philip oma viimase Jaapani visiidi ajal geišadest täielikult lummatud oli.

Sõna “geiša” all mõistetakse täpsemalt naist, kes teenib elatist oma kunstide müügiga. Et end hästi müüa, peab ta läbima palju keerukaid kursusi ja valdama selliseid kunstiliike nagu kalligraafia, muusika, tantsimine, teetseremoonia (täiuslikkuseni arendatud rituaalne viis valmistada, pakkuda ja juua teed. Traditsioon on üle 800 aasta vana, algselt aitas see buda munkadel mediteerimisele keskenduda, ajapikku saavutas aga omaette kunsti taseme. Peetakse spetsiaalses teemajas ja täismahus teetseremoonia kestab umbes neli tundi — toim).

Ent tähtsam veel, kui nende kunstide valdamine, on geiša jaoks oskus korraldada privaatseid koosviibimisi, sealjuures luua hea meeleolu. Mitte üksnes sake rüüpamine ei joovasta jaapani mehi, vaid geišade hurmav vestluskunst, mis minetab päevase stressi ning tekitab tõeliselt lõõgastava ja vabastava tunde.
Ambitsioonikas geiša teab, kuidas oma ametit ühiskondliku positsiooni parandamiseks ära kasutada ning kohtuda rikaste ja mõjukate meestega.

Ühel vihmasel päeval külastasime traditsioonilise jaapani arhitektuuriga hoones asuvat Yihi teemaja. See külaskäik ja privileeg siseneda geišade müstilisse maailma sai teoks tänu fotograaf Peter Macintoshile, kes on abielus geišaga ja elanud Kyōtos üle kümne aasta.

Sisenesime ruumi, mille põrand oli kaetud tatamitega (punutud mattidega) ja kus Mameo meid südantsoojendava naeratusega vastu võttis. Kui ta tervituseks kummardus, klammerdusid me pilgud tahtmatult võõrustaja valgele kaelamaalingule. “Ma ei usu, et minu lugu kedagi huvitada võiks, pigem olete siia tulnud selleks, et geišade saladustesse pilku heita, eks?” küsib ta kombekalt ja jätkab: “Tean, et ainult vähesed inimesed on minu saatusest huvitatud. Ehk tekkis teilgi huvi, kui lugesite sõna “geiša”, ning te tahtsite teada saada, mida see amet endast õieti kujutab. Või siis arvasite, et teate, kes geišad on, ja lootsite leida eest ühe pikantse loo. Või tunnete hästi geišasid ja tahtsite just minu elust kuulda. Igal juhul võin teile kinnitada, et kindlasti on geišadel palju huvitavam elu kui tavalistel inimestel!

Minu nimi oli varem Yamada Sakyou, nüüd aga hüütakse mind Mameoks. Alustaksin oma lapsepõlvest, kui olin veel Sakyou.
Sündisin ja kasvasin üles Ōsakas. Käisin koolis ning olin lapsena täiesti tavaline jaapani tüdruk. Minu vanemad olid lahutatud. Ma ei mäleta lahutusele eelnevast ajast palju, mul on isast ainult mõned poolhägused mälestused. Koolis mind igatahes kiusati, kuna olin ainuke lahutatud vanemate laps.

Endassetõmbunud tüdrukuna huvitas mind jaapani kultuur, muusika ja kunst rohkem kui moodne läänelik meelelahutus. Nii pääsesin eemale oma koolikaaslastest, kellele jaapani tants, teater või teetseremoonia vähimatki huvi ei pakkunud. Minu vähesed klubikaaslased olid mu ainsad sõbrad… aga ka nendega ei saanud ma iial väga lähedaseks.

Olin hilise arenguga ja üsna arglik tüdruk… Vihkasin kõiksugu eksameid ja ainuüksi mõte ülikooli minekust ajas mulle hirmu peale. Mingil moel õnnestus mul pääseda kohalikku keskkooli (mind aitas ja julgustas ema, kes oli ka mu ainuke lähedane inimene), aga mulle ei meeldinud seal mitte üks raas.
Kui ma kuulsin Gioni (piirkond Kyōtos — toim) maikodest (geiša õpilane — toim), otsustasin kodust lahkuda ja maikoks saada. Keskkool ja normaalne töö lihtsalt ei tundunud olevat minu jaoks õige tee. Küll aga saada geišaks! Olin täielikult selle mõtte lummuses. Kujutasin ette, kui kaunis ma siidise kimono ja ülespandud soenguga välja näen, kui targa ja elegantse mulje ma teistele jätan. Inimesed vaatavad mulle tänaval aukartusega järele! Valdan suurepäraselt muusika- ja tantsukunsti ja saan elus kõik, mida soovin… Mõelda vaid!

Kuigi ema toetas mu valikut, püüdis ta siiski mu meelt muuta — ilmselt ei langenud meie ettekujutused minu tulevikust kokku, aga sellest hoolimata tegi ta kõik, et mind aidata.

Olles veel lapseohtu, lahkusin kodust ja asusin elama okiya’sse (maja, kus geišad ja maikod elavad nii õpingute kui ka teenistuse ajal — toim) koos mama-san’i (meie väikese okiya omanikuga) ja Mamekoga, kes oli mama-san’i ainuke geiko (Gionis kutsutakse geišasid geikodeks).
Nad uurisid mu horoskoopi ja leidsid, et mulle võiks nimeks sobida Mameo, millel on ka heaendeline tähendus. “Mame” tuli Mameko nimest, aga lõpp oli spetsiaalselt minu jaoks loodud. Sellest hetkest peale polnud ma enam Sakyou, vaid Mameo. Minust oli saanud maiko, ma polnud enam mingi tavaline tüdruk!

Läks kaua aega, enne kui uue eluga kohanesin — mõistsin alles nüüd, kui vaba ma enne olin olnud. Pidin hommikuti väga vara tõusma ja magama sain alles hilistel õhtutundidel. Pidin õppima kõike: laulmist, tantsimist, samiseni-mängu (kolme keelega lautolaadne keelpill, mida kõik geišad mängida oskavad — toim) ja palju muud, ning seda iga päev, lisaks veel koristustööd okiya’s, kui ma koolist tagasi jõudsin. Pidin aitama Mamekol riietuda ja meikida… Pidin väga palju õppima, enne kui oskasin endale sellist meiki teha või juuksed traditsioonilisse maikode stiilis soengusse sättida! Pidev õppimine ja kaunid riided aitasid mul järk-järgult üle saada kohmetusest, mida klassikaaslased minusse koolis sisendanud olid. Olin nagu kookonist tasapisi kooruv liblikas!

Lõpuks otsustas mama-san, et olen valmis — kuigi veel noor — kandma meie okiya maiko riietust, meiki ja soengut… ja minema koos Mamekoga koosviibimistele, kus mind tema klientidele tutvustati.
Mu elu kulges sama rada pidi, kuni ühel päeval… Mu kirjad ja telefonikõned emale olid harvemaks jäänud ja järsku ma temaga enam kontakti ei saanud. Tegelikult ma ei muretsenudki. Ema oli küll olnud haige, aga arstid ütlesid, et muretsemiseks pole põhjust (või ütles seda ema oma kirjades). Kuid siis sain ühel päeval teate, et ema on surnud… Lugesin seda kirja üksinda oma toas ikka uuesti ja uuesti, uskumata, et see on tõsi. Kuivõrd läbi pisarate üldse lugeda on võimalik.

Mulle sai peagi selgeks, et ma ei saa enam oma okiya’sse jääda, see kõik oli liiga valus. Tahtsin põgeneda, ära Ōsakast, ära kõige selle juurest, mis mulle vähegi ema võis meenutada.

Rääkisin mama-san’ile, et mu elu on kui pea peale pööratud. Et ma pean lahkuma ja oma asjad korda ajama — olin oma ema ainukene laps. Kuidagi sain okiya’st tulema ja jõudsin koju tagasi. Kuid olin nii mama-san’ile kui ka Mamekole võlgu.
Müüsin ema maja maha… Maksin selle rahaga mama-san’ile oma hariduse ja kimonote eest. Muretsesin endale okiya lähedale väikese korteri ja jätkasin õpinguid Mameko juures, ise samal ajal matuseid oodates. Mida ma veel oleksin teha saanud? Ma ei tahtnud oma mõtetega üksi jääda. Tundus, et pealesunnitud lõbusus ürituste ajal lohutas mind vähemalt mõneks ajaks ja viis mõtted mujale. Mul oli seda väga vaja.

Üksinda oli raske hakkama saada. Mul oli endiselt oma kauni riietuse juures abi ja head nõu vaja. Endiselt pidin ma abiks olema okiya juures — Mameko ja mama-san ei saanud kõigega üksi hakkama –, aga mingil hetkel saavutasin täieliku iseseisvuse, sain elada oma elu. Maikod ei ela harilikult kunagi eraldi — tavaliselt võivad sellega ainult väga edukad geikod hakkama saada! Aga mina olin erinev. Olin ju alati olnud.

Elu polnud kerge: pidin ise oma arved tasuma ja elu korraldama, käima iga päev koolis ja igal õhtul koos Mamekoga erapidudel. Kuni lõpuks mama-san otsustas, et mul on juba piisavalt oskusi ja kogemusi… Nii sai minust täiesti iseseisev geiko.
Minu õnnitlemiseks korraldati traditsiooniline tseremoonia, mida vaatas pealt kogu Gion. See oli imeline! Ma ei pidanud enam juustes ja kaela ümber punast kandma. Võisin kanda küpsema geiko valget kimonot. Tegelikult tundsin erksamatest värvidest puudust, eriti punasest… aga ma olin ju nüüd valmis noor geiko.

Pärast seda ei saanud ma ennast enam Gioni inimeste eest peita, varjata oma tundeid, kui juhtusin nägema kirsipuud, mille all me emaga kirsiõite festivali ajal istunud olime, templit, kus uue aasta puhul käia tavatsesime, või isegi toidupoodi, kus olime koos sisseoste teinud. Tundsin, et mul on aeg lahkuda.

Arutasin seda plaani mama-san’iga ja ta lubas rääkida ühe Tōkyō mama-san’iga, et uurida, kas ma saaksin seal oma elu jätkata. Kui mul oleks olnud oma danna (meessoost sponsor), ehk oleks tema aidanud mul Tōkyōsse kolida… aga hetkel oli mu ainuke lootus mama-san. Ma tundsin Gionis küll palju rikkaid ja mõjukaid mehi, kes võisid lubada endale minu ja Mameko teenuseid, kuid nemad olid meie kliendid. Ma arvan, et ka kõige suuremeelsemad kliendid ei aitaks uuel geikol Tōkyōsse pageda, sest siis oleks ta ju Gioni jaoks igavesti kadunud!

Lisaks kinnitas ka mu horoskoop, et Tōkyō on minu jaoks õige valik ja et mu tulevik on helge, kui ma ära kolin. (Meie, geiko’d, oleme vägagi ebausklikud.) Niisiis, üle terve Jaapani on just Tōkyō see valitud koht minu jaoks — läbinisti uus koht täis elujõudu ja energiat. Koht, kus on võimalik töötada koos taikomochi ehk meesgeišaga! Kus on palju rõõmu ja põnevaid seiklusi! Kus mitte miski ei meenuta mulle mu ema.

Kuigi Gioni geikod ja Tōkyō geišad on väga erinevad, on mama-san kindel, et löön Tōkyōs läbi. Samas ei mõista ta lõpuni, miks ma ikkagi lahkuma pean — olen ju olnud talle tütre eest –, aga nii tema kui ka Mameko soovivad mulle kõige paremat. Alustan Tōkyōs oma elu otsast peale.”

Tänapäeval peavad geišad ränka olelusvõitlust oma vihavaenlastega — ööklubide ja karaokebaaridega. Eelmisest sajandist peale on geišade arv drastiliselt vähenenud: kogu Jaapani peale on alles napilt paarkümmend tuhat geišat ja näiteks Kyōtos on neid vaid 280.