Ilon Wikland, lapsepõlve looja
Iloni imedemaal, Kooli tänaval istub lumivalgete juustega looja ise oma karges kauniduses, ühtaegu täpne ja tundeline, selge ja soe.
Ma võtsin kontakti Rootsi suursaadikuga ja küsisin, et annaksin suure osa oma originaaltöödest Eesti riigile kingiks. Ta helistas väga kiiresti tagasi ja nad olid rõõmsad ja tänulikud. Eesti riik määras ära, kuhu need saavad. Et ma olin Haapsalust, sai see siia tehtud. Siin olen ma üles kasvanud, minu vanaisa ja vanaema elasid siinsamas, kiriku juures. Alguses nägi see maja välja väga kole, polnud põrandat ega seinu, aga tehti korda, see on väga suur töö ja väga ilusti tehtud.
Millal esimest korda Eestisse ja Haapsallu tagasi jõudsite?
Haapsalusse tulin 1989, kui Astrid Lindgren oli kaasas, siis saime eriloa siia tulla. 1987ndal käisin ka, elasin Viru hotellis, see oli kole. Mitmekordne kontroll, vene sõdurid igal pool… Mõtlesin, et siia ma enam tagasi ei tule. Aga Haapsalusse tulla oli hea tunne.
Kolm teie raamatut on Huma kirjastuses välja antud tõlkega rootsi keelest. On teil veel omaenda raamatuid?
Mitte Eestist. Mul on alati olnud väga palju tööd. Neid raamatuid tahtsin teha.
Nad ongi hästi elamuslikud. Seal on see lapsepõlve tunne sees.
Jaa. Minul peab olema.
Kuidas kulges koostöö Astrid Lindgreniga? Kas teie pildid või ideed on ka mõnd tema raamatut mõjutanud?
Astrid enamasti helistas mulle ja ütles, et on jälle uue raamatu kirjutanud. Väga kerge oli temaga. Tegime palju nalja, ja mis minule väga tähtis oli — ta andis mulle väga suure vabaduse. Ma muidugi näitasin talle kõiki pilte, aga tema kirjutas ikka ise.
Kuuldavasti on paar tegelast töö käigus ka oma kuju muutnud.
Jah, Karlssonist tegin ma algul vanamehe, aga Astrid ütles, et see ei olnud õige. Olin siis parajasti Prantsusmaal, otsisin teda taga. Seal jooksis turul mööda täpselt niisugune pisike mees. Nii et Karlsson on prantslane. Ronja oli mul ka algul pikkade juuste ja viltuste silmadega, aga õigel Ronjal peab olema ilus must lokkis pea.
Alguses olin, jah, ennekõike joonistaja, olen väga palju tušiga joonistanud. Aga praegu on kõik lasteraamatud vähemasti Rootsis värvilised, ja värvides töötan ka hea meelega.
Lapsena olite vist üsna iseseisev?
Seda kindlasti. Elasin peaaegu kogu aeg oma vanaemade juures, Tartus ja Haapsalus. Eriti just Haapsalus oli mul väga suur vabadus. Suvel olime päevad läbi Aafrika rannas ujumas, väga palju lossiaias ja tornis. Jalgrattaga sõitsime ringi, talvel suusatasime, kelgutasime ja uisutasime… Ainult kui tulid sõdurid — venelased ja sakslased -, siis pidin õhtul kindlal ajal kodus olema. Mul ei olnud hirmu, isegi kui sõdurid siin olid. Sakslastel olid hobused, olin palju nende juures. Ma ei usu, et nad tegid lastele midagi halba. Või kui midagi juhtuski, siis sellest vanaema ja vanaisa ei rääkinud.
Väga eluterve.
Jah, Haapsalu on väga hea koht üles kasvada.
Mina olin palju väljas, aga ka joonistasin ja mängisin klaverit, muusika oli mulle tähtis. Ka viiulit püüdsin mängida, mu vanaisa tegi viiuleid. Nad olid vanaemaga mõlemad õpetajad, ma pidin korralikult õppima ja mul olid väga head tunnistused, kõik viied. Mulle meeldis koolis käia, ainult matemaatika oli raske.
Hommikul kooli minna oli väga pime. Külmad talved, kõik aknad olid kinni pandud, lampe ei olnud, aga mul oli hea tunne siin olla. Kindlus ja kord.
Mismoodi Tallinn mõjus?
Oh, hoopis teistmoodi. Tallinnas elasid ja töötasid mu vanemad. Kui meil oli teenijatüdruk, siis ikka oli natuke süüa kodus, aga kui teda ei olnud, siis võisin ise käia restoranis. Sagedasti võtsin sõbrad kaasa, siis sõime teinekord mitu magustoitu. Ema istus tihti Kultase kohvikus, siis tulime koolist ja sõime seal kooke. Elasime Laial tänaval, ühest kohast seal saime ilma rahata šokolaadiküpsiseid.
Midagi ei juhtunud, mul olid ju sõbrad, kellega jooksime ringi igal pool, koer kaasas. Autosid tookord ei olnud, Tallinn oli väikene linn. Ma tegin kõiki asju nii palju kui võimalik. Olin väga palju üksi kodus, aga mul oli koer, kass, kilpkonn, ja ma olin väga iseseisev.
Prantsuse lütseumis käisin ühe aasta, siis läksid mu vanemad lahku. Ema sõitis Itaaliasse kunsti õppima, isa abiellus Tallinnas uuesti. Mind saadeti Haapsallu tagasi. 1938. aastast, kui olin kaheksane, elasin seal kuni 14aastaseni.
Käisin ka Tallinnas isa ja tema naise juures, olen seal keldris istunud, kui oli pommitamine.
Kas mäletate Prantsuse lütseumist ka mõnd õpetajat?
Ei mäleta, ma olin liiga väike — ja liiga lühike aeg. Haapsalust tulevad küll õpetajad meelde, eriti matemaatika õpetaja. Ma olin lootusetu, aga lõputunnistusele ta pani mulle viie. Seda ma ei väärinud. Eks ma oskasin ju arvestada küll, aga kerge see ei olnud.
Kumma vanemaga te enda arvates rohkem sarnanete?
Oma isa ma ei tunne üldse, ema ka peaaegu mitte… Mõlemad vanaemad ja vanaisa on minu eest hoolitsenud, tänu nendele olen harilik, mitte ei ole imelikuks läinud. Suur kord pidi olema ja kindlus kõiges. Lastel on hea teada, kuidas asjad peavad olema.
See on see 50 aastat, mis teeb vahet. Kõik, mis meile tähtis oli, kadus ju ära. Kõik oli nii ebakindel. Kuidas sa saad need normid ära pidada, kui elu nii raske on, nii teistmoodi.
Jah, ja mitte ainult raske — usaldamatus oli ehk rängemgi. Kas suhtlesite Rootsis ka eesti ringkonnaga?
Ma ei käinud läbi eestlastega. Kui tulin 1944. aastal Rootsi, siis mul oli tunne, et minu eluajal mina enam Eestisse ei saa. Ja määrasin siis enda jaoks ära — ma olin 14 -, et Eestit minu jaoks enam ei ole, mina saan rootslaseks. Ja õppisin rootsi keele väga kiirelt ära. Mul olid kolm klassiõde, nendega käisime läbi, aga Eestit ei olnud enam olemas.
Üks elu lõpeb ära ja teine, mis algab, on täiesti teistmoodi.
Täpselt nii.
Kas mõni lastest või lastelastest meenutab oma olemuselt või kalduvustelt ka teid?
Raske öelda. Rootsis on lapsed nii teistmoodi. Ma ei ole oma lastele isegi eesti keelt õpetanud ja kunstihuvi neil ei olnud. Mida ma oma tütardele olen õpetanud, on, et kodu peab kindel olema, et koolis peab käima… Rootsis aga mõni üldse ei lähe kooli. Minu lapselapsed on ikka enam-vähem korralikud. Praegu on tööd nii raske leida. Ja noored ei saa tihti aru, et selleks peab õppima, et ise hakkama saada.
Sotsiaalabiprogrammid on ju väga ajutine abi, see ei saa olla miski, millele lõpuni toetuda.
Rootsis on need programmid niisugused, et kodus olles teenid tihti rohkem kui siis, kui tööle lähed. Aga praegu, kui olukord muutub, mitmed inimesed kaebavad — nad on harjunud kõike niisama saama.
Meie maksame ju tulumaksu, ma usun, et 56%, seda on palju. Mina saan hakkama, aga paljud on nii üles kasvanud, et neilt midagi ei nõuta. Stockholmis näiteks on väga raske korterit saada. Ja paljud elavadki oma vanemate juures ega maksa midagi, tarvitavad kõik oma rahad riiete ja lõbustuste peale. Aga see aeg hakkab läbi saama.
Olen kohanud paljusid, aga ei jää meelde. Ei jõua kõike. Mul on nii kahju. Mõtlen alati, et järgmisel aastal ei ole nii palju tööd, aga tuleb veel rohkem. Alati on tegemist. Ja mõnel päeval olen nii väsinud, lähen linna, käin muuseumis ja teatris. Aga muidu mulle meeldib kodus olla ja joonistada. Ma ei saa kusagil mujal töötada kui kodus. Ja töötan kogu aeg, ka praegu. Mul on peaaegu valmis üks Astrid Lindgreni pildiraamat. Mina kui isik ei leia, et ma olen tähtis, aga mulle teeb rõõmu, kui minu pildid meeldivad.
Mis paigad Eestis peale Tallinna ja Haapsalu on veel teile tähenduslikud?
Mis on elus kõige olulisem, mida olete oma lastele südamele pannud?
Et oled terve ja iseseisev. Ei tohi kaevata, keegi ei taha seda — ja enesele ei tee see ka head. Ja üks asi veel: mis on olnud, on olnud. Sa ei saa seda muuta. Mis tuleb, sa ei tea. Täna sa elad.
Allikad: vikipeedia, Õpetajate Leht