Kui kõik närvidele käib
Vahel ei tea isegi, millest see tuleb. Ilma erilise põhjuseta olete ärritunud ning rõhutud. Vihastute iga tühisemagi asja peale, lähete kõikidega riidu või siis peidate end koduseinte vahele, lülitanud enne oma telefoni välja. Ning aina nutate…
Uskuge, selles pole midagi imelikku ega ka hirmsat. Seda juhtub pea iga naisega. Just nii on naise psüühika loodud. Meid piinavad tsüklid ning nendega seotud tujud. Me allume kergelt emotsioonidele ning elame väga valuliselt läbi seda, mis meie ümber toimub. Olukorda süvendab ka muutlik ilm.
Peamine probleem peitub aga selles, et me ise ei kiida oma halba tuju heaks. Me oleme veendunud, et peame alati tugevad olema ning püstipäi taluma kõiki saatuselööke. Ning kui elu valmistab meile probleeme, häbeneme oma nõrkusi, selle asemel et lubada endale viieminutilist nukrutsemist või viha. Me peame ju tugevad olema…
Ometi tunneme täiesti asjatult piinlikkust. Sest tegelikult on just tugevus see, mis peale kõige muu annab meile rahuliku teadmise, et vahel ei saagi elus kõik hästi minna.
Raskemeelsus tekib alati ootamatult. Vahel piinab see meid mõne tunni jagu, mõnikord ei lase aga nädalate viisi rahu leida. Pole tahtmist tööd teha ega sõpradega kohtuda. On võimatu uinuda või, vastupidi, terve päeva mõtled vaid sellele, et saaks end juba kiiremini teki alla peita.
See kõik näib esmapilgul ebameeldiv olevat. Ometi on taoline emotsionaalne seisund periooditi meile kõigile vajalik. See aitab vabaneda halbadest mõtetest ning negatiivsetest emotsioonidest. Isegi kui olete „raudne leedi“, kes mehiselt võitleb saatuse kapriisidega, lubage endale vahel ka nõrkuse ja abituse hetki tunda. Koguni metall peab puhkama, mis siis veel teist, sellisest haprast ja õrnukesest rääkida? Seega, kui tunnete, et jõud on otsakorral, püüdke lihtsalt lõdvestuda. Kas või selleks, et suuta rahulikult hinnata kujunenud olukorda ning töötada tuleviku jaoks välja toimiv käitumisliin. Ärge unustage, et melanhooliast pole pääsu kellelgi. See tekib väga erinevatel põhjustel, vahel aga päris ilma nendeta.
Ometi võib ja tulebki oma raskemeelsusega võitlust pidada.
Ootamatu depressioon
Ärkasite hommikul heatujulisena. Päev tõotas tulla päikeseline ja edukas. Astunud aga üle büroo ukseläve, sattusite ülemuse ette aru andma. Tema arvates ei tulnud te toime tähtsa projektiga ning ta ei hoia oma pahameelt tagasi. Olete kurb ja tige ühteaegu. Siis aga tekivad lisaks konfliktid kolleegide ja klientidega. Ning teil on tunne, et kohe plahvatate, samas ei mõista te isegi, mis teiega toimub.
Kas teate, miks te nii tormiliselt reageerite ebameeldivale jutuajamisele ülemusega? Sellepärast, et teie sees elab ikka veel väike tüdruk, kes kardab, et saab täiskasvanute käest riielda. Te sõltute oma ülemusest, nagu kunagi vanematest, sest just ülemus otsustab, kas te hakkate veel selles firmas tööle. Ning teie käitute temaga täpselt nii nagu omal ajal isaga ja emaga, kui olite veel laps. Ning kui ülemus teid ei märka või ütleb midagi ebameeldivat (teie ema reageeris just täpselt nii, kui tulite koolist halva hindega), siis ärkabki teis laps, kes näeb olukorras üksnes enda viga.
Te ei tule selle pealegi, et ka ülemusel võib olla raske päev või on ta tujust ära ebaõnnestunud projekti pärast. Laps teie hinges nutab kibedasti, sest täiskasvanud ei armasta teda, ning seetõttu ei kuule ta mitte midagi enda ümber. Just sellepärast reageeritegi liiga tormiliselt, kui teie süü läbi on midagi valesti läinud. Algab hüsteerika. Kuigi nii teie kui ka teie ülemus, nii nagu kõik normaalsed inimesed, omate õigust eksida.
Kiire SOS. Loomulikult ärritab teid kõige enam abitus. Olete tõesti eksinud ning parandada ei saa enam midagi. Mis siis ikka, igaühega võib seda juhtuda. Halb tunne on aga ikkagi. Teid on haaranud sisemine värin ning on lausa võimatu rahulikult kohal istuda. Tahaks karjuda, nutta… Tehkegi siis seda. Võimaluse korral minge välja. Te ei taha ju ometi, et kõik näeksid, mis teiega lahti on.
Ja kui olete lõpuks üksi jäänud, võtke ette järgmine harjutus: jalad õlgade laiusel harkis, pingutage lihaseid ning hingake aeglaselt ja täiel rinnal 10 korda sisse. See peaks aitama. Koju minge sel päeval jala. Jalutuskäik parandab meeleolu ning kogu kurbus jääb tööle.
Sõltumatuse püünis
Te kohtute tihti sõpradega ning käite pidudel. Teid ei pane miski muretsema, keegi ei piira teie tegemisi… See on ju lausa paradiislik elu! Tunnete kaasa sõbrataridele, kes on seotud kodu ja pere külge. Nemad ei saa enam oma elu elada nii, nagu tahaksid. Miks te siis kurvaks muutute, kui saate järjekordse pulmakutse või kuulete lugusid kellegi vastsündinud beebist? Teis tõstab pead kahtluseuss — kas te ikka elate õigesti? Tunnete, et midagi oleks nagu puudu. See mõte tekitab depressiooni. Kuidas siis sellises olukorras talitada võiks?
Kiire SOS. Peate kindlasti kellelegi oma südant puistama. Helistage oma parimale sõbratarile või arusaajale sugulasele — inimesele, keda usaldate ning kelle ees te ei pea tegema nägu, et teie elu on imeilus. Rääkige lihtsalt kõigest, mis hinge on kogunenud. Jutustades oma probleemidest, leiate targa naisena ise väljapääsu. Mõne lähedase hea sõna aga võib lausa imet teha. Lõppude lõpuks pole ju teie ainus inimene maailmas, kellel on hetki, mil tulevik paistab vaid tumedates toonides.
Püüdke oma elu mitme külje pealt vaadata. Manage silme ette mõningad variandid suhete arengust ühe või teise mehega. Mis teil oleks, kui te praegu üksi ei oleks? Ilmselt kindel tagala, perekond ja lapsed. Aga seda kõike pole veel hilja saavutada…
Üks on kindel: kui te oleksite üsna noorukese tütarlapsena loobunud oma vabadusest, siis poleks te ka tutvunud nii paljude toredate inimestega ning teie elu oleks palju tuhmim. Mõelge sellele, kui palju huvitavat ja toredat on teie elus olnud ning juhtub kindlasti ka tulevikus. Peamine — ei tasu tühja-tähja pärast kurvastada.
Perfektsionisti košmaarid
Te olete töötav ema ning teie päev on minuti pealt plaanitud. Meenutate juba iseendalegi robotit. Liigute masinlikult ühte ja sama marsruuti pidi: töö — pood — lasteaed. Kodus teete aga samal ajal mitut tööd. Olete pidevalt keskendunud ning endasse sulgunud — kas ma ikka jõuan, ega ma midagi ära pole unustanud?
Mingi ajani sujub kõik kenasti. Siis aga saabub päev, mil hommikust alates veab kõik viltu. Näib, et õnn on teile selja pööranud. Hommikusöök läks millegipärast kõrbema, lapsed jäid kooli hiljaks. Ise pidite hilisõhtuni tööle jääma, polnud aega poodigi minna. Kodus ootas teid vaid pakk pelmeene. Isegi ketšupit ei ole. Hakka või nutma. Miks siis ometi kõik nii viltu vedas?
Isegi kui te sel raskel hetkel oleksite karjunud: „Ma ei saa selle kõigega hakkama!“, ei oleks teid mitte keegi uskunud. Olete ju supernaine ning saate alati kõigega hakkama.
Kiire SOS. Õppige ka kõige raskemal päeval jätma aega iseenda jaoks. Selle viie minuti jooksul pole üldse tähtis, kas kogu pesu on triigitud või kas õhtusöök on valmis. Mõelge vaid endale… Las maailm ootab senikaua.
See on raske, kuid mitte võimatu. Kui teil on väikesed lapsed ning päeval pole võimalik stressi maandamiseks aega võtta, oodake õhtut. Tehke majapidamises kõik hädavajalik, kui aga lapsed magama heidavad, keskenduge vaid iseendale. Jätke pärastiseks kõik ülejäänud asjad. Uskuge, nad ei kao kusagile.
Lõppude lõpuks, las tegeleb mees nendega. Kas või erandkorras. Kui ta siiski pole võimeline teid triikimislaua ääres asendama (särkidest oleks ju ikkagi kahju!), ei juhtu ka midagi hullu. Tehke endale selgeks, et te ei ole kohustatud varahommikust hilisööni kõiki oma kalli pere liikmeid teenindama. Ka teil on õigus puhkusele, näiteks kohtumisele oma sõbratariga kohvikus või visiidile ilusalongi.
Kui teie lapsed on juba täiskasvanud ning neil pole enam tarvis mähkmeid vahetada, korraldage endale terve muredeta päev. Selle asemel et kappides korda luua, sõitke sõbratari juurde. Öelge kodustele, et nad võivad teile helistada vaid äärmisel vajadusel. Alles teie äraolekul mõistavad nad, kui palju te kodus tööd teete. Teie aga tuulutate ennast ning tunnete elust mõnu.
Pikaajaline kriis
Mõned kuud tagasi otsustasite kodus remonti tegema hakata. Korjasite raha, ostsite valmis materjalid. Nädala pärast olid aga remondimehed nelja tuule poole haihtunud. Teil pole aega teisi otsida, kuna peate haige ema juurde sõitma. Tema juurest tulete väsinult „ehitusplatsile“ tagasi. Õel pole juba kuu aega tööd ning ta helistab teile pidevalt, et oma kurva elu üle kaevata. Tahaksite lausa karjuda… Soovite, et teid üksnes rahule jäetaks, samas saate aru, et nad lihtsalt ei saa ilma teieta hakkama. Südametunnistus ei luba selga keerata ega lasta kõigel isevoolu minna.
Kiire SOS. Mitte alati pole stressi eest võimalik põgeneda. Näib, et lootusetu seis ei muutugi kunagi paremaks. Ehk oleks nüüd õige aeg spetsialisti poole pöörduda. Parem on depressiooni ennetada, kui seda hiljem ravida.
Väljapääsmatuid olukordi pole olemas
Soovitused raskemeelsusega võitlemiseks on reeglina universaalsed. Ometi ei saa keegi garantiid anda. Oleme ju kõik erinevad ning kujutame ka oma kurbust erinevalt ette. Keerulisest olukorrast püstipäi väljumiseks tuleb leida oma isiklik meetod.
Kui te ei saa end tühjaks karjuda või on teil raske oma emotsioonidest teisele inimesele rääkida, siis nutke lihtsalt. Peitke end kusagile vaiksesse nurgakesse ning nutke nii palju, kui kulub. Selles pole midagi halba ning pole vaja ka häbi tunda. See pole ju kapriis, vaid psüühika loomulik reageering negatiivsele. Koos pisaratega uhutakse välja ärritus ja solvumistunne. Ärge oma valu vaid alla suruge, muidu tuleb kõik kahekordse jõuga tagasi.
Kui on võimalik, sõitke mõneks ajaks minema, et kõigest kaugemale pääseda. Püüdke ka oma igapäevast graafikut mitmekesisemaks muuta. Võidelge rutiiniga. Muutke töölemineku marsruuti, tõstke mööblit ümber… Siis ei tekita isegi pikaajalised probleemid enam depressiooni. Ja ärge unustage: vahel on tarvis end hellitada, teha endale kingitusi, puhata just nii, nagu teile meeldib ning teha lihtsalt seda, mida tahate. See pole sugugi nii keeruline, kui esmapilgul näida võib.
Üsna pea märkate aga, et meeleolu paraneb ning ellu on taas ilmunud erksad värvid.
Allikas: Planeta Ženštšinõ
