Sumedaim suveöö
See algas jalutades rannaliival, kus ei puudunud ka kõrkjaid ja mände. Seal ma teda nägin.
Ta pildistas õhtust loojangut ja mingil hetkel suunas kaamera minu poole. Ma talle vastasin, noormees-noormees, mida te teete. Tema ütles, vabandust, teie ilu ei saa mitte vaatamata jätta, üks ilus päiksekiir siin õhtuloojanguis. Ma olin veidi skeptiline, aga samas meelitatud.
Vastasin, et kas teie oletegi see päiksekiirepüüdja, kellest räägitakse. Tema vastas kõrva sosistades, et ma võin olla su püüdja täna õhtul. Ma muigasin talle ja me käisime mööda rannajoont ja tegime pilte. Päike vaikselt loojus, isusime ühe kaarja rohustiku sisse ja meile avanes ilus suveõhtu vaade ilusasse homsesse.
Me vaikselt puudutasime üksteise käsi, minu ja tema väike näpp puudutasid üksteist, me vaatasime teineteisele otsa ligi veerand tundi järjest, mis tundus terve igavik ja ninadega puudutasime üksteist, et see ei muutuks tuimaks tõe vaatamiseks.
Siis me itsitasime selle peale ja hakkasime rääkima oma elust jms. Seda kõike nii kaua, kuni päike oli loojumas pea täitsa ära, sel hetkel me veel naeratasime ja tegime põsemusi.
Järgmised 4-6tundi me jooksime rannaliivas, pritsisime üksteist veega, rääkisime tühjast tähjast, klõpsutasime fotokaga naljapilte ja kui päike hakkas jälle mere tagant piiluma, siis me vaikselt liikusime teineteise poole ja tekkis kõige õrnem hetk, me huuled puudutasid teineteist ja ühe kirglikumalt ja kirglikumalt me mattusime teineteise embusesse.
See hetk oleks nagu terve igaviku kestnud. Hiljem, enne lahkumist, me lubasime teineteisele, et kui me ei kohtu enam selles maailmas, siis oma unistustes ja paradiisis on meil oma hetk talletatud ja see on ainult meile.
Kõigest hoolimata, kas see oli nüüd unes või ilmsi, kas see juhtus päriselt või osaliselt, las saladusi jääb ka jutustaja teada, et kuidas mis tegelikult oli. Seda ma võin teile öelda, et see oli minu üks suve parim ja salajasim hetk: suudlused, kallistused, toredad hetked, armumine.
Selline oligi minu üks sumedaim suveöö.
