Paulo Coelho: VÕITJA ON ÜKSI järgneb
Juba koopaajast peale on mood olnud ainus võimalus öelda midagi sellist, millest kõik aru saavad, üksteist isegi tundmata: me riietume ühtmoodi, olen sinu hõimust, astume koos nõrgemate vastu välja ja jääme ellu.
Kuid need inimesed seal arvavad, et „mood” on kõik. Iga kuue kuu tagant raiskavad nad mingi pisidetaili muutmise ja rikaste valitud hõimus jätkamise nimel terve varanduse. Kui nad põikaksid korraks Silicon Valley’sse, kus arvutitööstuse miljardärid kannavad plastmassist kelli ja kaltsakaid pükse, saaksid nad aru, et maailm pole enam endine; nüüd näivad kõik kuuluvat ühte ja samasse ühiskonnaklassi, kedagi ei huvita teemandi suurus, lipsu mark, nahkportfelli mudel. Muuseas, selles piirkonnas pole lipse ega nahkportfelle olemaski, aga et lähedal asub Hollywood, mis on suhteliselt võimsam masinavärk — ehkki alla käimas –, siis usuvad lihtsameelsed endiselt kõrgmoe kleitidesse, smaragdkaelakeedesse, hiiglaslikesse limusiinidesse. Ja niikaua kui seda kõike ka ajakirjades kajastatakse, siis kellel on huvi hävitada äri, mis tegeleb kuulutuste avaldamisega miljonite dollarite väärtuses, ebavajalike esemete müümisega, mõttetute trendide vahetamisega, täpselt ühesuguste kreemide loomisega, millele erinevaid silte külge kleebitakse?
Naeruväärsed. Igor ei suuda varjata oma viha nende vastu, kelle otsused mõjutavad miljonite tööd rügavate meeste ja naiste elu — kes on ausad ning elavad oma igapäevaelu väärikalt, sest neil on tervis hea, koht, kus elada, ja armastus perekonna vastu.
Perverdid. Just siis, kui kõik tundub korras olevat, kui pere on ümber laua õhtusöögile kogunenud, ilmub kohale Superklassi kummitus ja hakkab müüma võimatuid unistusi: luksust, ilu, võimu. Ja perekond laguneb laiali.
Isa rügab une arvelt tööl lisatunde teha, et pojale viimase mudeli tenniseid osta, sest muidu vaadatakse teda koolis kui imelikku. Naine tihub salaja nutta, sest sõbrannadel on trendiriided seljas, temal aga pole selleks raha. Noored ei õpi tundma mitte tõelisi usu ja lootuse väärtusi, vaid unistavad kunstnikuks saamisest. Väikelinna tüdrukud kaotavad oma identiteedi ja vaevad võimalust suurde linna minna ja seal kõigeks valmis olla, absoluutselt kõigeks, et ainult üks juveelitükk kätte saada. Maailm, mis peaks liikuma õigluse suunas, keerleb ümber mateeria, mis kuue kuu pärast ei kõlba enam kuhugi, seda peab uuendama — ainult nii suudab see tsirkus maailma tipus hoida need põlastusväärsed olendid, keda Cannes’is kohata võib.
Loomulikult ei lase Igor ennast sellest hävitavast jõust mõjutada. Tal on üks ihaldusväärsemaid töökohti, mis üldse olla võib. Ta teenib endiselt ühe päevaga rohkem, kui suudaks aasta jooksul ära kulutada, isegi kui lubaks endale kõiki naudinguid, mis elus võimalikud — legaalseid või illegaalseid. Talle ei valmista naise võrgutamine mingeid raskusi, isegi kui tollel ta rikkusest aimugi pole — ta on mitmeid kordi proovinud ja alati õnnestunult.
Ta sai 40-aastaseks, ta on täisvormis, talle tehti iga-aastane tervisekontroll ega leitud ühtki probleemi. Ta pole kellelegi võlgu. Tal pole vaja kanda seda ja seda kaubamärki, käia kindlates restoranides, minna puhkuse ajal randa, kus „kõik käivad”, osta selline ja selline kell ainult seepärast, et edukas sportlane seda soovitas. Ta võib tähtsatele lepingutele odava pastakaga alla kirjutada, kanda mugavaid ja elegantseid pintsakuid, mis on tema kontori lähedal ühes pisikeses äris käsitsi õmmeldud ja millel kaubamärgisilte polegi. Ta võib teha, mida tahab, ilma vajaduseta kellelegi tõestada, et ta on rikas; tal on huvitav töö, ta armastab kõike, mida teeb.
Võib-olla siin ongi probleem: ta armastab kõike, mida teeb. Ta on veendunud, et just sellepärast too naine, kes tund aega tagasi baari sisenes, praegu tema lauas ei istugi.
Ta püüab mõelda, et aeg edasi läheks. Ta tellib Kristelle’ilt veel juua — ta teab ettekandja nime sellepärast, et tund aega tagasi, kui liikumine veel hõre oli (kõik olid õhtusöögil), tellis ta klaasi viskit ja tüdruk mainis, et mees paistab kurb olevat, et ta peaks midagi sööma ja tuju tõstma. Igor tänas teda osavõtlikkuse eest ning oli õnnelik, et keegi tema tuju pärast muret tunneb.
Võib-olla teab tema ainsana, mis on selle inimese nimi, kes kõiki teenindab; teised on huvitatud nende nimedest — ja kui võimalik, ka ametist –, kes tugitoolides lösutavad.
Ta püüab edasi mõelda, kuid kell on juba kolm läbi ning ilusat naist ja viisakat meest — kes välimuse poolest vägagi temaga sarnaneb — ei tule enam. Võib-olla läksid nad otse numbrituppa ja armatsevad, võib-olla joovad šampanjat ühel neist kahest jahist, kus pidu tavaliselt siis algab, kui igal pool mujal läbi saab. Võib-olla lebavad voodis, loevad ajakirju ega vaata teineteise poolegi.
See pole oluline. Igor on üksinda ja väsinud, ta peab magama.
Allikas: Kirjastus Pilgrim, september 2009
