Kõrvitsaseemned — kas jäägid või toidupoolis?
Kõrvitsa puhastamisel jääb perenaisel järele tavaliselt kaht tüüpi jääke. Esmalt koored ja teiseks rohkem või vähem seemnerikas säsiosa. Enamasti rändavad mõlemad kas prügikasti või paremal juhul kompostihunnikusse. Kui kõrvitsakoortega pole tõesti suurt midagi peale hakata, siis seemned tasuks küll kokku koguda ja ära kasutada.
Kõigepealt tuleb seemned säsijast ollusest eraldada. Seda on kõige lihtsam teha käsitsi näiteks mõne hästi vett imava paberi peal. Kui seemned eraldatud, tasub need päevaks-paariks toatemperatuurile õhukeses kihis kuivama jätta. Edasi võib seemnetega toimida mitmel moel. Kui tegu on järjepideva kõrvitsakasvatajaga, siis tuleb kogutud seemnete hulgast teha valik ning terved ja suured jäävad ootama järgmist aastat, et neist kasvatada uued taimed.
Taimede kasvatamiseks on vaja vaid üksikuid seemneid. Mida siis ülejäänutega teha? Vastus on lihtne — neid võib kas ise süüa või pakkuda teistele loomariigi asukatele, näiteks talvise lisasöödana lindudele.
Väärtuslik suutäis
Maailmas süüakse kõrvitsaseemneid mitmel viisil: toorelt või röstitult, kooritult või seemnekestadega, idandatult või kääritatult, tervelt või purustatult. Et seemned on õlirikkad (enamus nende kaalust langebki õliosale), siis saab neist lausa kõrvitsaõli pressida. Tavaseemnetest veelgi õlirikkamad on õlikõrvitsate seemned. Muide, paljudes riikides kasvatataksegi õlikõrvitsaid hoopiski seemnete, mitte viljaliha pärast. Koristusajal eraldatakse otse põllul viljalihast seemned ning kõik ülejäänu jääb maapinnale väetiseks.
Kõige väärtuslikumaks loetakse külmpressitud kõrvitsaõli, millel intensiivselt rohekas toon. Meilgi on üksikutes hästivarustatud poodides seda õli müügil. Erinevate meetoditega võetakse pressimisjääkidest viimnegi õliraas ja sellisel juhul saadakse tavalist tüüpi toiduõli. Kõrvitsaõli plussiks loetakse selle rasvhappelist koostist.
Kolmest põhilisest rasvhapete tüübist on kõrvitsaõlis kõige rohkem polüküllastamata (nn oomega-rasvhappeid), koguseliselt järgmisel kohal on monoküllastamata ning kõige vähem leidub küllastatud rasvhappeid. Samas on kõigi kolme rasvhapete rühma esindatus selline, et kõrvitsaõli on biokeemiliselt koostiselt küllaltki hästi tasakaalustatud.
Plusspoolelt saab sedagi mainida, et kõnealuses õlis on rohkelt linoolhapet, mis on inimese jaoks asendamatu rasvhape ja mida meie organism peab järjepidevalt toiduga saama. Kõrvitsaõlis ning -seemnetes leidub teistki inimesele asendamatut rasvhapet — alfalinoleenhapet, kuid selle sisaldus on suhteliselt väike ja kõikuv. Seemnetes on rikkalikult rasvlahustuvaid pigmente (karotenoide), samuti rasvlahustuvaid vitamiine A ja E ning veidi vähem vitamiini K. Vesilahustuvatest vitamiinidest peab mainima erinevate B-rühma vitamiinide tõhusat esindatust.
Et seemned kujutavad endast toitainete varu uue taime arenguks, peab nendes sisalduma kõik vajalik. Viimane tõde kehtib täiel määral ka kõrvitsaseemnete valgusisalduse kohta. Seemnetest jahvatatud valgu- ja õlirikast kontsentraati lisatakse paljudes riikides erinevatele toiduainetele nii energeetilise väärtuse tõstmiseks kui ka toitainete sisalduse optimeerimiseks. Lisamärkusena olgu mainitud, et kõrvitsaseemnete valkude aminohappeline koostis on inimeste toiduvajadustest lähtuvalt üpriski soodne.
Veel üheks kõrvitsaseemnete plussiks saab lugeda erinevate mineraalühendite ja mikroelementide rohket sisaldust. Mineraalsooladest on seemnetes rohkelt fosfori-, kaaliumi- ja magneesiumiühendeid. Mikroelementidest paistavad kõrvitsaseemned silma raua, tsingi, vase, mangaani ja seleeni arvestatava sisaldusega. Nende seemnete söömine allergiat esile ei kutsu ja kõrvalmõjusid ei põhjusta.
Kasuta toiduks
Meil on kõige rohkem levinud purustatud kõrvitsaseemnete lisamine seemneleibadele, -sepikutele ja -saiadele. Seemneid lisatakse pagaritootesse kas terviklikult või puistatakse purustatud kujul vaid küpsetise pinnale. Pagariahjude küpsemiskuumus muudab seemnetükikeste maitse ainult paremaks, andes neile kerge pähklimeki varjundi.
Muide, röstitud ja kergelt soolatud kõrvitsaseemned (pepitad) on eraldi toiduna vägagi populaarsed nii Vahemeremaades kui ka Mehhikos. Kergelt eelröstitud seemnetest eraldatud õli on kauni värvuse, meeldiva maitse ja lõhnaga. Vaid vähesest sellisest õlikogusest piisab, et anda pasta- ja liharoogadele omapärane maitse. Rohkelt kasutatakse sellist kõrvitsaõliga toitude maitsestamist just Itaalia köögitraditsioonides.
Kergelt röstitud kõrvitsaseemneid või nende tükikesi lisatakse ka salatitesse, müslidesse, putrudesse, tervistavatesse segujookidesse, köögiviljahautistele ning riisi- ja pastaroogadele. Populaarsed on röstitud kõrvitsaseemned ka eraldi toidukorrana, kuid sellisel juhul maitsestatakse neid täiendavalt kas soola, ingveri, küüslaugu, tšilli, vürtsköömnete jt maitsetaimedega. Müügil on ka magusaid versioone: kuivatatud seemned, mis kaetud šokolaadi- või kakaovaabakihiga.
Kuidas kõrvitsaseemneid kodutingimustes röstida? Kuivatatud seemned tuleb panna küpsetuspaberile ja ahju temperatuur võiks olla 150–175 °C. Röstida võiks neid seni, kuni seemnete värvus muutub kuldseks. Maitsestamiseks võiks lisada ka veidi soola. Jahutatud röstitud seemneid saab ka säilitada kuivas ja jahedas kohas. Kes aga kodus kõrvitsaseemnete küpsetamisega jännata ei viitsi, see võib juba röstitud ja kooritud seemneid osta poest.
Tegija loodusravis
Lisaks toiteliste vajaduste rahuldamisele on ka rahvameditsiin osa saanud kõrvitsaseemnete biokeemilisest rikkusest. Loodusravis on kõrvitsaseemneid juba ammustest aegadest kasutatud seedekulglas elutsevate parasiitusside väljutamiseks, kusjuures ühtviisi mõjusalt toimivad need nii paelussidele kui ka ümarussidele. Tõsi, sellisel juhul tuleks seemneid tarbida nädala-paari vältel iga päev küllaltki suurtes kogustes.
Et nüüdsel ajal on siseparasiitide hävitamiseks olemas tõhusad ravimpreparaadid, siis see seemnete kasutusvaldkond on arenenud riikides mõnevõrra tagaplaanile nihkunud. Purustatud seemnetel on ka neerude talitlust korrastav mõju, nende järjepidev kasutamine soodustab liigse vee eemaldamist organismist.
Kuna seemnetes leidub rikkalikult antioksüdante, siis on neil ka kerge põletikuvastane mõju, millega on traditsiooniliselt leevendatud liigesepõletiku valuhoogusid. Indiaanlaste ravikultuuris kasutatakse ammustest aegadest kõrvitsaseemnetest keedetud teed liigsete kusihappesoolade väljutamiseks organismist. Järelikult on seemnetest abi ka podagra puhul. Nüüdisajal kasutatakse kõrvitsaseemneid loodusliku vahendina meeste eesnäärmehädade leevendamiseks.
Kõrvitsaseemnetes leiduvad terpeenid, fütosteroolid, tsink ja vitamiin E bioaktiivsed vormid mõjuvad eesnäärme laienemise korral omavahelises koostoimes, reguleerides eesnäärme rakkude jagunemist. Muide, kõrvitsaseemnete rikkalik fütosteroolide sisaldus mõjutab ka organismi kolesteroolimajandust, sest taimsed fütosteroolid takistavad soolestikust osaliselt kolesterooli imendumist. Ka südame-veresoonkonna haiguste ennetamise seisukohalt on kõrvitsaseemnetel rida plusse, näiteks magneesiumi, vitamiin E, foolhappe jt bioaktiivsete ühendite koostoime. Kindlasti saab kõrvitsaseemnete järjepidevat tarbimist käsitleda ka teatud tsingiallikana organismile.
Nendele, kes ise seemnetega jännata ei viitsi, on apteekides müügil kõrvitsaseemne pulbri kapslid, mis täiendavalt rikastatud vitamiiniga E.
