Depressiivne Eesti väike... küla
Linnast väiksemad on alev, alevik ja küla. Oh seda elukest siis, kui pead elama külas. Oled kui avatud raamat kõikidele kohalikele. Linnas saad veel kuidagi oma asju vaikselt aetud, aga kui ikka ühes küla otsas keegi köhatab, teatakse sellest juba õige pea teises otsas.
Võib ju öelda, et eks külaelanikud on teadlikud üksteise headest ja halbadest külgedest. Ei torgita asjata ning vajadusel hoitakse kokku.
Peri külas Põlvamaal tundub aga teisiti. Naabrinaine kõrvalt majast käib mõnusalt hommikuti külas kohvil, uks talle on alati avatud. Räägitakse maast ja ilmast, kõik tundub korras olevat.
Kadedus või niisama tähelepanu puudus on aga need, mis pealtnäha sõbralikul naabrinaisel sügaval peidus. Keegi pere Peri külast võttis kätte, kandideeris saatesse „Naistevahetus“ ja ennäe imet, osutuski valituks. Nad saavad telerisse, neist kirjutatakse, ja mis veel enam – nad saavad 15 000 krooni. Ilmselt ei anna nüüd kadeduseuss enam rahu. Keerleb ja keerleb sees, kuni leiab väljapääsu.
Ja seda kohale kutsutud kollase ajakirjanduse näol.
Tõenäoliselt oli naabrinaisel nii mõndagi juba ammu öelda, aga kuida sa ikka hakkad, pole otsest põhjust ka... Aga sellist ahvatlevat võimalust – tervele Eestile kuulutada – ei saa lasta ometi raisku minna. Ja nii saab ju ise ka „kuulsaks“.
Mis vaevab Peri küla? Pilt, mis avanes küla üle vaatamisel, oli masendav. Õu on lapsi täis, sealsamas aga magavad pohmelli välja külamehed, mõni kakerdab niisama ringi, kasutades seejuures äärmiselt kohatut ja vulgaarset keelt.
Kust üldse alustada, et sellisele jõude elavale külale jalad alla saada? Seal kasvavad ju ometi lapsed, järeltulev põlvkond. Vanemad on need, kes peavad jälgima, et laps ei kuuleks-näeks midagi sellist. Vähemalt peaks see olema oluliselt lahjendatud pilt.
