Naine supernaise lõksus
Soome psühholoog, kirjanik ja vaimulik Kaija Junkkari räägib tänapäeva naisi vallutanud „supernaise“ lõksust. Naine satub sinna, kui tahab olla täiuslik ja oma naiseks olemist mõnusaks ei pea.
Paljudel noortel naistel on tohutu soov olla täiuslik ja edukas. Naisel on palju rolle, mis kõik nõuavad täiuslikkust — hoolitseda oma keha ja välimuse eest, luua edukad lähisuhted, olla hea perenaine, hea partner mehele, areneda töös, teha karjääri, sünnitada ja kasvatada lapsed, vastutada lastegi „edukuse“ eest. Lisaks hobid ja sõbrad.
Naine satub täiuslikkuse „oravarattasse“ ühiskonna survel ja kasvatuse tagajärjel. Junkkari sõnul „programmeeriti“ varem tüdrukud teiste teenijaks, nüüd programmeeritakse nad „supernaiseks“. Kui edukus on normiks kujunenud, siis on väga raske öelda ei, sest siis võib tunda ennast tühjana, alaväärsena. Kui sõbrannadel on ilusad autod ja majad, edukas kärjäär, endal pole üht või teist, siis tekib tahes tahtmata võrdlus, alaväärsus ja häbi. Pole nagu millestki rääkida, kui ei ole midagi „ette näidata“. Kellega saakski rääkida oma halvast sisetundest, kui teised seda ei mõista.
Junkkari sõnul pole halb soov olla täiuslik, vaid hoolimatus enese ja oma saatuse vastu, mis täiuslikkuse tagaajamisega kaasneb. Junkkari nimetab supernaist „naismacho`ks“, mis välise edukuse taga kätkeb enesevihkamist, nõrkust ja jõuetust, niisamuti kui meestegi „macho“. Enesepiitsutamine — kunagi ei või puhata, ennast lõdvaks lasta, sest täiuslikkus ei ole veel käes — ei ole just ennast armastav teguviis.
Junkkari tõdeb, et alaväärsus lõhestab naise psüühikat ning hiljemalt keskeas peab sellele tähelepanu pöörama, et naine kogu oma naiselikkusest võiks hakata mõnu tundma.
Mõnu tundmine oma naiselikkusest on seotud oma tõeliste vajaduste äratundmise ja rahuldamisega. See eeldab korraks „rattalt“ maha astumist, enda elu kõrvalt vaatamist, oma tõeliste väärtuste üle mõtisklemist ja julgust olla teistmoodi. Mis on minu jaoks elus oluline? Millal olen tundnud ennast tõeliselt vabana? Tõeliselt rõõmsana? Millal olen tundnud, et olen tõesti mina ise? Millal olen tõeliselt rahul?
Tavaline on, et naine püüab kõigega üksi hakkama saada, kõike kontrollida, ta ei usalda asju teistele teha, „et saaks ikka nii hästi tehtud, nagu peab“ või ei oska abi küsida ja on lõppude lõpuks kurnatud ja vihane. Teda kannustab täiuslikkuse tagaajamine, ta ei juhindu enda vajadustest. Alateadlikult väärtustab ta siis välist korrasolekut: „ma ei taha, et keegi näeb, et meil on midagi korrast ära“ Kusagil kannustab siin uskumus, et mind hüljatakse või halvustatakse, kui mul pole kõik „korras“.
Väärtushinnangud tekivad lapseeas ja me „neelame“ tihti alateadlikult alla oma vanemate ja ühiskonna väärtused. Õnnelikud on naised, kes on saanud vabalt välja kujundada oma arvamuse, võttes enda jaoks sobiva oma vanemate väärtustest ja jättes välja sobimatu. Kui arvamusi väga jõuliselt peale surutakse, siis võib juba lapsena protestida vanemate ja ühiskonna väärtushinnangute vastu ja teha teiste kiuste vastupidi.
Väärtushinnangutega on seotud mitmed küsimused. Kas ma tohin öelda „ei“? Kas mind armastatakse, kui ma keeldun? Kas mul on õigus oma tunnetele ja soovidele? Kas ma pean arvestama, mida teised ütlevad või võin teha oma moodi? Kas ma võin eksida? Kas ma võin tülitseda ilma hülgamist kartmata?
Enda väärtuste ja tõeliste vajadusteni jõudmine vajab aega oma tundeid selgitada, neil tulla lasta, samuti oma mineviku ülevaatamist.
Enda vajadused aetakse tihti segi näiliste „ego“ vajadustega ehk teistele meeldida tahtmisega. Kui me teeme midagi sellepärast, et teistele meeldida, siis teeme seda „pea tasandil“. Me ei ole tervikuna haaratud. Inimese ehe olemine, tõelised vajadused on seotud tunnetega, tuntavad pigem alateadlikult, „kõhu tasandil“ ja raskesti sõnastavad, „ma ei oska seletada, miks ma tahan seda“. Tunnete, eheda olemise ja enda eest vastutuse võtmise kaudu jõuame mõnu tundmiseni endast, rahulolu, rõõmu ja jõuni.
Siis oleme rahul endaga, milline me ka poleks, rahul partneriga, milline ta ka poleks, rahul oma lastega, millised nad ka poleks. Me ei pea kellelegi midagi näitama või õigustama, teeme oma valikuid ja jaksame elada ka siis, kui tekivad raskused, sest me ise oleme nii tahtnud.
