Keeruliseks teeb olukorra aga asjaolu, et sellist meestepoolset käitumist ei ole tõenäoliselt võimalik ette näha. Kui suhte algusjärgus suudavad mehed end hästi üleval pidada, pakkudes väljavalitule kindlustunnet, tähelepanu, sisendada usku helgesse tulevikku — maalitakse enesest pilt kui parimast võimalikust elukaaslasest üldse. Kuid hiljem võib selguda, et tegu oli hoopis kõige tavalisema seikluseotsijaga. Seikleja on küll viimane, mida üks tõsisemate kavatustega meest otsiv naine vajab.

Kerglaste elukommetega mehi on igas maailma nurgas ja nad ei kao mitte kuhugi. Kõige mõistlikum näib olevat olukorraga leppida ja arvestada sellega, et teekond väärt meheni on teinekord väga okkaline. Oluline on ennast mitte isoleerida meestest, sest kui naine enam mehi enda lähedale ei lase, siis tal kaob ka võimalus leida kauaoodatud hingesugulane.

Armsama leidmine on kahtlemata vahel lausa võimatuna tunduv ülesanne ja mõnikord ajendab meid tegutsema meeleheide. Meeleheitlikult vast kedagi otsida ei ole vaja, kuigi öeldakse: „Kes otsib, see leiab.“

Et kahe inimese vahel tekiks armastus — selleks on vajalik suhtlus. Vahel piisab, kui suhelda alguses ainult pilkude abil. Näiteks võib vaadata teisele pikemalt otsa ja julguse olemasolul ka sügavamalt silma sisse. Raske on vaikida, kui keegi sulle kauemalt otsa vaatab. Tõenäoliselt üks neist avab peatselt vestluseks oma suu.

Kas mehed on võimelised sama siiralt ja sügavalt armastama kui naised? Sellise küsimuse küsis minult üks naistuttav. Julgen sellele küsimusele vastata jaatavalt. Paljud mehed lihtsalt ei oska enda armastust naise vastu välja näidata. Tõsi, neid mehi, kes suhtuvad naisesse hoolimatult, on Eestis kahjuks liiga palju. Ikka ja jälle on kuulda mõnest perevägivallajuhtumist, suur osa nendest avalikkuse ette ei jõuagi. Näiteid hoolimatusest ja lugupidamatusest võib tuua peaaegu lõputult.

Suur osa naistest on üksinda, sest nad on kord juba haiget saanud ega taha seda enam uuesti läbi elada. Need läbielatud unetud ööd, vähene söögiisu, kehakaalu langus ja üldine kurvameelsus, mis lahuminekutega kaasnevad, on liiga valusad. Hirm taaspettumuse ees on niivõrd suur, mis ei luba naisel end enam vabalt tunda ja seetõttu ka hoidutakse uue sügavama suhte loomisest. Parem karta, kui kahetseda!

Südant ei saa käskida ega keelata — vahel armastame isegi inimest, kes meile ränka valu on tekitanud. Armastus ei pruugi kaduda isegi siis mitte, kui jõhkralt ja ebaviisakalt ning ilma eriliste põhjendusteta on maha jäetud. Võime inimest igatseda kõigest hoolimata ja loodame teda ikka uuesti näha. Kuid taaskohtumised teevad liiga sageli haiget.

Mõneti saab armastust võrrelda kui tugeva sõltuvust tekitava ainega — alles siis, kui väga pikka aega oleme „pahest“ eemal, saame sellest enam-vähem vabaks. Iga kohtumine endise armsamaga võib tekitada lootust, et ehk veel kõik muutub. Sellepärast on vahel parem hingevalust paranemise mõttes katkestada ekskallimaga igasugune suhtlemine. See on kahtlemata raske, aga kui iga kohtumine suurendab igatsust ja põhjustab seeläbi kannatusi, siis milleks endale ise teadlikult haiget teha?

Oluline on ka murekoormat enda järel mitte vedada, sest sel viisil tekitad endale kuhjuvaid pingeid, millest on hiljem väga keeruline vabaneda. Elu läheb tavaliselt pärast valusat kogemust edasi igal juhul, iseasi muidugi, kuidas. Enamikku aitab, kui keegi neid ära kuulab ja kaasa mõtleb, kuid mitte kõik ei saa sellest abi. Leidub neidki, kes püüavad enda olukorda parandada näiteks nn adrenaliiniga — võetakse riske, mis võivad olla eluohtlikud. Mõned lihtsalt istuvad üksinda nurgas ja ootavad, millal see kõik ükskord lõpeb. Reaktsioon olukorrale on ääretult erinev.

Hingevalu, mille põhjustab õnnetu armastus, möödub. On loomulik, et pärast lahkuminekut on pea täidetud negatiivsete mõtetega ja samas proovitakse seda sasipundart analüüsida ning püütakse selgeks mõelda, mis selle kõik põhjustas. Negatiivseid mõtteid tuleks lihtsalt kõrvalt vaadata ja lasta neil mööduda. Nii saab toimida ka enesekahjustamise mõtete puhul.