Mehejutt: Isadus ja mehekssaamine
Ei viitsi ma seda tähele panna, ei ole vaja teistel kah. Torte ega lilli ammugi — ma ei söö kumbagi.
Pealegi, iga jumala päev on isadepäev, kui sa juba isa oled. Millega minamees ei väsi ka kiitlemast. Tavaline halb nali — kui keegi isaks saab, olgu esimest, teist korda, poisile õlale patsutada: noh, hakkad ka meheks saama… Tavaliselt on värske või siis taasvärske isa nii õnnelik, et ei viitsi vihastadagi. Või polegi siin miskit vihastada… Vahel on värske teise lapse isa ka küsinud: no mitmega siis meheks saab ja mul omas patuses ülbuses hea kireda: kolmega, nagu mul!
Edev nagu täispuhutud kalkun, eksju. Isane täispuhutud kalkun, olgu täpsustatud.
Sellega võib alt kah minna, kui osutub, et kambas viibib nelja-viielisi isasid. Iik. Siis tuleb saba jalge vahele tõmmata. Aga seda ei juhtu pea kunagi. Niisugusi mehi on aga ülivähe.
Kõik — vähemalt seni — on aga põhimõtteliselt nõus, et isakssaamisega seoses pruukida väljendit mehekssaamine on sobilik küll.
Kuigi keegi päris täpselt ei ütle, millal poisist mees saab.
August Jakobson kasutas “esimesed mehekäimised” noorte pummelungide tähistamiseks. Vasikate asi… oh, Ülikool…
Nõukariik arvas, et küllap sõjavägi poisist mehe teeb. Üllataval kombel levis see arusaam ka rahva sekka, võttes poodide taga möriseva vormi: see mees pole õige mees, kes pole sõjaväes käinud ega tripperit põdenud.
Huvitav vaatenurk, kahtlemata. Või siis omapärane. Ah, põrgut, tegelikult on see lihtsalt nõme labasus.
Olgugi selles oma tõde sees — mehekssaamine käib läbi nimmete. Võibolla on sellest tripperijutust jõhkramgi suurepärase Veijo Meri ütlus “Manillaköies”: “Sõdur, kes ei ole tapnud, kannatab. Ta on samasuguses olukorras kui noormees, kes ei ole veel naisega maganud.” Kuidas sõduriga on — vast ikka päris nii ei ole, ehkki see mõtteviis seletaks soomlaste teisele kohale tulekut ilmasõjas — aga noormehel on raske.
Naiste puutumatust on hinnatud nii ja naa, õilsast häbini. Poiss, kes pole veel tüdrukut saanud, on end ilmselt alati halvasti tundnud. Ja püüdnud sest tundest võimalikult kähku lahti saada. Legendaarsed isad, kes pepsimatel ajastutel oma teismelised pojad lõbumajast läbi jalutanud, võisid olla tõeliselt head ja armastavad isad, kes ei tahtnud, et pojad peaksid vaevlema.
See polnud muidugi päris asi. Tont selle ihuga, tähtis on teadmine, mille noormees saab: sa meeldid kellelegi piisavalt, et… Või oled vähemalt talutav…
Ja oledki mees, sest keegi naistest on sind selleks tunnistanud.
Siis tuleb muidugi trillallaa-trullallaa, hips ja hops, kuni isakssaamine küsimuseks tõuseb. Kui ikka hoolega ja samas hooletult üritada, küll see juhtub. Kui ei juhtu, on traagika majas. Maailm on täis lugusid, milline vapustus on mehele teade: sa saad nüüd isaks. Vähe on lugusid, milline vapustus olevat: sa ei saagi lapsi.
Virutades sama Veijo Meri käest ühe toreda väljendi: su meheriistapuud ei tööta.
Vähemalt mitte täielikult.
Paukpadrunid.
Vastupidi ütleb see teade: sa oled täies korras. Sa oled mees.
Meheks saanud. Veel kord. Täie rauaga.
Veel kord süütuse kaotanud.
Ükskord üks rääkis, kuidas tal süütus läks. Suvi, heinakuhi, romantikat ja nipernaadit süle ja seljaga. Kuusteist ja: ma väga tahtsin ja väga suur armastus oli peal ja väga hea oli ka.
See inimene oli tütarlaps.
Mehe teine süütus võiks minna samamoodi, suure armastusega ja suure tahtmisega. Las tulla, kui ta tulla tahab. Ja veel kord ja veel kord.
Siis ongi iga päev isadepäev.
