SÜDA ITAALIAST: Rooma haiglas
Valvearst jooksis palatisse, unised õed tema kannul.
„Dolore? Dove?“ päris arst ja võttis taskust kuuldetoru.
Püüdsin seletada, et valu on südame all, lõikav valu, aga arst ei saanud midagi aru. Olin paanikas. Kuidas ennast mõistetavaks teha? Haarasin telefoni ja helistasin Kätlinile. Telefon polnud levis.
„Kiiresti, kiiresti, mõtle midagi välja,“ sundisin end takka.
Lappasin pingsalt kontaktides ja leidsin Toomase numbri. Õnneks see kutsus.
„Pronto!“ kuulsin unist häält vastamas.
„Toomas, mul on südames valud, aga ma ei oska arstile neid kirjeldada. Palun aita mind! Varem pole midagi sarnast olnud. Valu käib hooti ja on väga tugev, justkui noaga lõigates. Samal ajal süda väriseb.“
Arst vestles Toomasega pikalt. Mulle tundus, et liiga pikalt…Mu kannatus hakkas katkema!
„Millal ta kavatseb ometi mind aidata? Surm on mul kannul, mul pole lõputult aega!“ mõtlesin.
Arst palus veelkord valu kirjeldada. Rääkisin kogu jutu uuesti. Toomas vestles taas pikalt arstiga ja lõpetas siis kõne.
„Stai tranquilla! Tutto andra bene!“ ütles arst ja tegi mulle süsti.
Veidi aja pärast rahunesin, siis vajusid mu silmad kinni.
/…./
Paari päeva pärast juhtus minuga ime. Dr. Bisceglia tuli varahommikul palatisse, jäi voodi ette seisma ja ütles tõsiselt: „Bella! C’e nuova cuore per te.“
„Nuova cuore?“ Mõtlesin, mida see tähendab.
Teadsin küll, et cuore on itaalia keeles süda ja nuova on uus, aga mida ta ikkagi sellega öelda tahtis?
„Cuore per te!“ kordas arst.
Tema näoilme ei muutunud.
„Kas ta tahab öelda, et mulle on uus süda?“ mõtlesin endamisi ja vaatasin põrandale. Arsti kinganinad liikusid kelmikalt, justkui oleks neil parajasti tantsutund. Tõstsin pilgu ja nägin säravaid silmi.
„Cuore per me?“ kordasin itaalia keeles oma mõtet ja minust käis värin läbi.
„Si, si, si! Non stai piu male!“ ütles arst ja tormas mind kallistama.
„Ta ütles, et ma pole enam haige! Ma saan uue südame! Jumal vastas mu palvetele!“ Mu sisemus juubeldas.
Dr. Bisceglia õnnitles mind ikka uuesti ja uuesti. Suutsin teda vaevu uskuda. Mööda mu põski jooksid alla rõõmupisarad, kui arst mind oma embuses hoidis. Veidi hiljem tuli õde Christina, kes hakkas mind operatsiooniks ette valmistama.
„Kas tõesti on mu piinadel lõpp?“ mõtlesin tänulikult, kui õde tilguti ära võttis.
Olin harjunud, et rohi nii ööl kui päeval mulle veeni jooksis. Paistis, et nüüd oli sellega lõpp. Christina viis mu duširuumi, kus desinfitseeris ja pesi kogu mu keha. Sain üle mitme nädala ka juukseid pesta. Kui tagasi palatisse jõudsin, ootasid mind ees Kätlin ja Filippo.
„Tead, kui arst helistas, ei suutnud me seda uskuda! Küsisime mitu korda üle! Olime kümne minutiga haigla juures! Meile öeldi, et helikopter on juba siia teel. Kas tõesti on see tõsi?“ rääkisid mõlemad läbisegi.
Mõne aja pärast oli mu palat rahvast pungil. Tulid Filippo ema ja isa ning saatkonnast Kadi. Kõik olid elevil. Kõik peale minu. Lamasin voodis tekikuhja all, hirm naha vahel. Kogu keha kattis külm higi. Teadsin, et kardan eelolevat operatsiooni, aga ei julgenud seda kellelegi öelda. Ka mitte endale. Pidin alla kirjutama mitmetele paberitele, mille sisust polnud mul aimugi. Minuga vestles narkoosiarst, kellel oli palju küsimusi. Nagu minulgi.
„Kas helikopter on juba teel siia? Kui kaua veel aega läheb?“ küsisin Kadi vahendusel.
„Aga kas teate, kust helikopter tuleb?“ küsis Kadi arstilt ja pilgutas mulle silma.
„Viene da Napolitano,“ vastas arst, pilku paberitelt tõstmata.
„Kas saan lõuna-itaallase südame?“ küsisin Kadilt, kui arst oli palatist lahkunud.
„Sealt see kopter tuleb,“ vastas Kadi rahulolevalt.
Olime saladusele jälile saanud.
„Tesoro! Qui c’e una persona, chi ti vuole vedere,“ ütles Filippo ukse vahelt sisse piiludes.
„Kes see küll on, kes tahab mind näha?“ mõtlesin, vaadates huviga ukse suunas.
„Padre Romano qui,“ ütles tasane hääl ning ukse peale ilmus pikk ja turske mees.
Olin teda ka varem näinud. Siis, kui mul tugevast parfüümist süda rütmist välja läks ja kogu mu itaalia pere minu pärast mures oli. Filippo tõi siis preestri minu juurde. Sel korral palus ta minu eest ja rääkis mulle pühendatud missast. Terve kogudus palus mu tervise pärast. Tookord ma preestri palvest suurt aru ei saanud, aga preestri kohalolu iseenesest liigutas.
„Ma jään sinu juurde ja tõlgin,“ ütles Kadi ja seadis end sisse voodijalutsis.
Padre Romano tuli minu juurde, võttis mu käe ja hakkas palvetama. Ma polnud eales midagi nii ilusat kuulnud. Kogu maailma pühakud ja kaitseinglid olid palvesse kutsutud. Ka Jeesuse ema Püha Madonna oli palutud mind kaitsma. Preester rääkis pikalt Jumala armastusest, kes meid sedavõrd on armastanud, et oma ainsa poja Jeesus Kristuse on meie eest surma saatnud. Ta õnnistas arste ja eesolevat operatsiooni ning palus Püha Vaimu kohalolu. Lõpuks võttis ta taskust väikese tuubi, pistis sõrme salvi sisse ja tegi mulle otsaette ristimärgi.
Pisarad muudkui voolasid, aga need polnud valu, vaid rõõmupisarad. Minu sisse tuli rahu. Preester embas mind ja lahkus. Olin justkui uus inimene. Hirmust polnud enam jälgegi. Ei ainsatki märki.
Siis tuldi mulle järele, tõsteti kanderaamile ja sõidutati koridori. Haiged, õed ja arstid olid palatiuste peal, lehvitasid ja karjusid „Auguri!“ Filippo jooksis kanderaami juurde ja hoidis telefoni kuuldeulatuses. Toru otsas oli dr Pokk.
„Ära sega, lähen just operatsioonile! Mulle siirdatakse uus süda!“ püüdsin nalja visata.
Kätlin tuli kanderaami juurde ja kallistas mind. Nägin tema valu, mida ta kõik need kuud mu voodiserval istudes oli üle elanud. Kätlinil oli julgust surmale silma vaadata, kuigi surm oli ta südames juba varem suure laastamistöö teinud. Võib-olla nägi Kätlin minus oma ema, kellele ta ei saanud toeks olla. Kellest ta pidi loobuma, kui oli alles seitsmene.
„Sel korral läheb kõik teisiti,“ võis ta mõelda, andes valule vaba voli.
Pisarad voolasid ojadena ta silmist, ta ei pühkinud neid ära.
„Kõik läheb hästi, ära nuta!“ hõikasin, kui õde operatsiooniploki uksed avas.
Kätlin naeratas, ta oli nii ilus!
Järgneb.
