Ühtteist on tulnud ka juttudest, mida lapsed koduarvutis teevad
- suurema osa ajast mängivad, aga osa käib ka
suhtlusportaalides aega veetmas.

Tänapäeval on arvuti ning internet saanud lastele igapäevase elu iseenesestmõistetavaks osaks, kuid internetiohtude eest hoidumine ei ole kaasasündinud oskus. Netiohtude kampaania 21 nõuannet on asjalikud ning olulised, kui vanemad on huvitatud oma lapse turvalisusest internetikeskkonnas. Kui kodus mingitel põhjustel teavitustöö tegemata jääb, siis koolis võiks õpetaja neist olulisematest rääkida ehk õpetada oskusi, mis aitavad lapsel end ise kaitsta internetiohtude eest. Need oleks:

1. Emotsionaalse enesekaitse õpetamine! Ilma igasuguste kommentaarideta – väga oluline teema, väga oluline oskus! Parima tulemuse saab muidugi veel siis, kui lapsel on vanemaga usalduslik side ning ta julgeb (vaatamata ähvardustele) rääkida kiusajast ka neile.

2. Kasutajanime ning salasõna valimine ja salajashoidmine ka sõprade ees (salajashoidmise probleem on pigem väikestel lastel).

3. Võõraste e-kirjade ning MSN-kontaktide avamise ohtudest teavitamine on vajalik, kui ei soovi oma arvutisse viirusi või lapsele „sõbraks“ mõnd hälbeliselt käituvat inimest. Oluline on lapsele teadvustada, et näiteks 12-aastane poiss ei pruugi arvutis tegelikkuses olla 12-aastane poiss, vaid hoopis keegi muu; selle peale väikesed (aga võib-olla ka suuremad?) ise alati ei tule.

4. Info, mida internetis teistega jagada sobib – ka sel teemal peab rääkima. Vaevalt lapsed selle peale väga mõtlevad, et keegi võiks kurjasti ära kasutada nende isiklikke andmeid, teatud pilte vms. Ning ka selle peale ei tule nad, et kellegi kulul „naljategemise“ korral on võimalik internetis isikuid tuvastada.

Turvalist arvutisuhtlust!