Mehejutt: Huulepulgaga jõuluvana ja leevikesed
Kes soovib, võib otsida põhjust asjaolus, et minu tegemise ajal olid mõlemad vanemad NLKP liikmed, isa üsna värskelt, ei aastatki veel, ema aga juba 8 aastat. Mis sa sellisest punasest verest ootad.
Nii on, et siiamaani peab endale meelde tuletama — on jõuluvana, jõulukuusk, jõulukingid, jõuluvaheaeg (ehkki praegugi liikus parema käe väike sõrm ikka n-tähega sõna alustama), mitte nääri-. Mingi aeg ja mingid inimesed sellist ülestunnistust lausa põlastasid. Kuradi punane… Neil ikka toodi kuusk aluspükstesse pakituna enne jõule majja, aknad varjati läbipaistmatute kardinatega ja lauldi tummade keeles “Püha ööd!”. Kõigil jalas sinimustvalged alukad. Kempsupaberile Ameerika onu saadetud vildikatega sirp ja vasar joonistatud.
Tegelikult muidugi, mis seal vahet. Jõulude taastulek annab võimaluse kaks korda pidu pidada. Kaks korda kingitusi saada ja teha. Kui veel võtta abiks religioon, arvestades, et jõulud on usupüha, siis on õigeusklikel võimalus veel pidada juuliuse kalendri jõule ning uusaastat. Neli pidu kokku… päris väsitav. Samas… põhjust rõõmustada ja pidutseda ju on, mitte nipalju pühade pärast, olgu nende nimi, kuis tahes, vaid selle pärast, et on pööripäev ja pimedus hakkab iga päev mõne minuti kaupa taganema.
Ikkagi, kingitused. Mida peab levinud arvamuse järgi kätte toimetama jõuluvana. Küsima salmi ja puha. Etendus missugune. Ega siis ise… ikka laste pärast. Kuigi vahel tundub, et lastel on sellest sügavalt savi, peaasi on kink saada. Niikuinii on nad tänapäeval nii targad, et eriti ei usu. Pilgutavad omavahel silma: me teame küll, et jõuluvana on tegelikult onu Stepan, aga laseme neil suurtel uskuda, et meie usume…
Suured usuvad. Sestap jõuab kord kätte aeg, kui läheb loosimiseks: kes see aasta jõuluvana tegema hakkab.
Kunagi, kui see omas kodus teemaks tõusis, arvasime nii ema kui ka mina, et on`s mõtet? Aga proovida ju võis, kuna naine kinnitas, et on küll, et tema kodus on alati jõuluvana olnud ja, ehkki varakult teada, et tegelikult on see isa, ikkagi, peab olema.
Mõeldud, tehtud. Mina keeldusin jõuluvana mängimast. Ema oli nõus. Siis võttis aasta ja 9 kuud vana tütar uksest sisselastud jõuluvanal käest kinni ja teatas: “Mammu! Tule tuppa!” Räägi veel sellisele moonutatud häälega: “Teere… Miina oolen jõõuluvaana.” Päh.
Ent kus sa pääsed. Sõber räägib sulle millalgi, et ole hea mees, tule jõuluvanaks. Sama jutt, et alati on olnud. Lähedki. Hirmus himu on naerma hakata, sest lapsed ju tuttavad ja vaatavad otsa tähendusrikka ning puuriva näoga. Vist läheb siiski õnneks, ehkki hiljem tulnud kommentaar: tundus, et jõuluvana on onu Jüri, aga samas ma kaalusin seda asja, kust onu Jüri kõik selle raha võtab, et kõigile lastele kinke osta.
Ütle, et nad ei mõtle.
Isegi elukutseliselt on korra jõuluvana tehtud. Raha eest, tähendab, sõbra naise töökoha jõulupeol. Sealt see tunne, et lapsed tegelikult ei usu. Hirm oli, et äkki lapsed hakkavad kartma. Ei hakanud. Aga varateismelistel neidudel, keda vanemad utsitasid salmi lugema, tundus olevat piinlik. Just see nägu, et, issand, maivõi, miks te peate mind veel väikeseks, ah, ma teen siis ära, et te, lubjad, rahul oleksite, kingisaamiseks võin ma ka tola teha.
Hullem veel tuleb. Kord nõutakse lasteaiast, et tuldagu nüüd. Miks mitte, tehtud ju on, mis ta siis enam saab olla.
Saab ikka küll. Jalga tuli toppida vildid, mis jäigad kui kips ja nii kõrged, et jalast sai kange pulk. Võibolla päris jõuluvanad kõnnivadki niisuguses stiilis. Muu veel, nagu on, kuni asi jõudis habemeni. Lambanahk kummiga, suuauk sisse lõigatud. Mjah. See suuaugu ümbrus seestpoolt… mjah. Meestepuuduse illustratsioon. Poleks arvanudki, et maailmas on niivõrd palju erinevaid huulepulki. Kõik ammu ja ammu kuivanud, luitunud, võibolla juba hallitamas. Õõk.
Pakkusin tookord, et äkki aitab omast habemest — oli täiesti olemas. Aga oma tütar… see ju varmas illusiooni rikkuma. Niigi talle sõnad peale loetud, et, Ode, ära sa naerma hakka ega issi hõika, sina tead, aga võib-olla teised ei tea, et…
Siis hakkasid umbes pooled lapsed kartma ja nutma. No tere, jõul, tere, talv. Nii et ma tõmbasin selle huulepulgase — huulepulgad jätavad veel lõhnapilve kah, kujutlege neid lambalõhnaga segunemas — korraks eest ja pilgutasin lastele silma. Aru said ja jätsid nutmise järele. Tegime koos tola ära. Et suured usuksid, et lapsed usuvad.
Süüdistatagu mind pealegi ilusa lapsepõlveillusiooni purustamises. Kui ise pole kunagi uskunud, mis teha. Mitte et üldse uskunud poleks. Oli minu lapsepõlves luuleraamat “Nääripuu metsas”. Ma ei mäleta autorit, ma ei mäleta kunstnikku. Head pildid olid. Kas näärivana pilt oli, ei mäleta, aga olid pildid leevikestest, kes lendasid näärivana juurde, laste kirjad nokas. Ja siis näärivana luges, mida lapsed tahavad ja tõi näärideks kuuse alla kingitused. Mõnikord tõi teisi asju kah, kui küsitud, sest polnud saada, siis pani pakki vabandava kirja. Heh, nõukaajal teadis isegi näärivana, et kõiki asju ei ole parajasti saada.
Sama jama ajasin ka oma lastele. Päkapikud kah mängus, et päkad vaatavad ja siis räägivad jõuluvanale — pagana piilujad ja nuhid — aga leevikesed viivad kirju ja siis vana, muidugi jõuluvana, toob. “Ta on juba käinud,” sosises vanem tütar väiksematele üks hommik. “Leevikesed on meie kirjad kätte viinud.”
Ja miks mitte. Pole võimatu, et tegelikult - irvita palju tahes - usun ma leevikestesse siiamaani. Oma viga, et pole aastaid viitsinud kirja akna taha panna.
