Vene moodi otsimas

Ikka ja jälle, erinevate vaheaegade tagant, ilmub vene ajakirjanduses artikleid, mis murravad pead selle üle, mis nende disainerite moeloomingu mujal maailmas kuulsaks teeks. Teatakse ju Euroopa moepealinnadena eeskätt Pariisi, Milanot ja Londonit — ja mitte keegi ei ole kuulnud midagi moepealinnast Moskvast!

Tõsi, vene või ka nõuka-aja motiive, alates sirbi ja vasaraga T-särkidest kuni karvaste läkiläkideni kohtab maailma moelavadel ikka ja jälle. Üks Yves Saint-Laurent’i kuulsamaid kollektsioone, 1976. aastal loodud Ballets Russes, oli inspireeritud Djagilevi legendaarsetest külalislavastustest, mis kogu Pariisi omal ajal tagajalgadel kõndima panid — ning väidetavalt on sellest ajast peale “vene stiil” kui armastus karusnahkade, pärltikandite, suurte lilleliste narmasrätikute ja kõikvõimaliku kulla ja karra vastu ikka ja jälle suutnud kõrgmoodi inspireerida. Ja seda meie päevini välja.

Djagilevist Judaškinini

Tegelikult polnud vene teema sissetooja haute couture’i hoopiski mitte Yves Saint-Laurent — see toimus juba varastel kahekümnendatel, mil Coco Chanel suutis kasu lõigata Pariisi tabanud vene emigrantidelt, kes sisuliselt võileivahinna tegid suurepärast käsitööd. Laialt on teada Coco koostöö Nikolai II onutütre Maria Pavlovna Romanovaga, kelle pärltikandiga tikandeid tegelev moemaja “Kitmir” andis tööd sadadale vene õmblejannadele — ühtekokku tegutses tollal Pariisis ligi 20 vene emigrantide moemaja. Või siis peame liikuma ajas veel kümnendi jagu tahapoole, Djagilevi “vene hooaegade” juurde, kus kunstnik Lev Baksti idamaised lillornamendid mõjutasid kõvasti Chaneli peamist konkurenti, suurt prantsuse moeloojat Paul Poiret’d.

Kuid on oluline vahe, kas ühe maa kultuur (või selle maa kultuuriks peetu) võib pakkuda vaid inspiratsiooni kõrgmoele või kõrgmoodi ennast. Kui rääkida ostuvõimeliste venelaste endi huvist kodumaiste kaubamärkide vastu, on viimastel aastatel olnud palju rõõmustavat — vene rõivatööstus kasvas enne majanduskriisi umbes viiendiku võrra aastas ning keskmine vene tarbija kulutas riietele oma sissetulekust kaks korda rohkem kui keskmine lääneeurooplane (6 protsendi asemel 13). Moskvas tegutseb praegu ühtekokku ligi 150 moemaja, neist kõige tuntumad on Vjatšeslav Zaitsevi ja Valentin Judaškini omad. Kuid vene moekunstnikud peavad oma Lääne-Euroopa kolleegidelt jätkuvalt õppima, kuidas olla mitte üksnes efektse riietuse looja edukatele klientidele, vaid ka moetrendide kujundaja ja suunaja.

Mood kui aja lugu

Teine asi on muidugi see, kas sõnapaari “vene mood” tulebki käsitleda pelgalt kui kohalike moekunstnike loomingut — laiemalt võttes on mood alati olnud ka sotsiaalkultuuriline fenomen. Populaarse vene moeajaloolase Aleksandr Vassiljevi raamat “Russkaja moda. 150 let v fotografiah” (Vene mood. 150 aastat fotodes) üritab teha just viimast — mitte rääkida tippdisainerite töödest, vaid näidata ka seda, kuidas venelased läbi aegade riietunud on. Ja nii kerkib meie ette terve kadunud maailm — muide, maailm, kus ka Tallinna moeloojatel ja mannekeenidel on täita oluline roll.

Sest kas te tõesti arvate, et kirjutades vene moest kuue-, seitsme- ja kaheksakümnendatel aastatel on võimalik mööda minna Eestit mainimata? Ei, see on absoluutselt võimatu! Vassiljev kirjutab kuuekümnendatest aastatest nii: “Kogu kümnendi jooksul andis ennast pidevalt tunda moeajakirjanduse puudumine… Kõige asjassepühendatum nõukogude moetööstuse väljaanne oli eesti ajakiri “Siluett”, mida V. Moruki peatoimetamisel anti Tallinnas välja alates 1957. aastast kahes keeles — eesti ja vene, kogutiraažiga ligi 200 000 eksemplari. Kuid isegi niivõrd korraliku tiraaži puhul oli seda võimatu osta. Ajakirja peamiseks väärtuseks oli täpne informatsioon nõukogude elulaadiga kõige “sobilikematest” maailmamoe tendentsidest, kvaliteetsed fotod ja rubriik “Laiast maailmast”, kus avaldati ümbertrükitud piraatfotosid viimastest prantsuse ja inglise ajakirjadest.”

Siluetist on raamatus juttu palju — näiteks nimetatakse Jüri Vendelini kaheksakümnendate aastate üheks olulisemaks moefotograafiks, modell Faime Jürnot aga üheks edukaimaks modelliks. Silueti kõrval mainitakse veel läti ajakirja Rigas Modes, bulgaaria ajakirja Božur, poola ajakirju Swiat Mody, Pzejatulka ja Kobieta i zyce, ning Ida-Saksamaa lõikelehti Mode und Schnitt ja Für Dich. Kuid neid ajakirju oli ilmselgelt vähe riigis, kus kodumaine rõivatööstus tarbijate vajadustele ilmselgelt järele ei jõudnud.

Mis mõjutas vene moodi

Vassiljevi järgi oli kuuekümnendate vene moe üheks põhiliseks mõjutajaks muidugi filmikunst, eriti itaallased. Suure hilinemisega näidatud — kuid siiski näidatud! — Vittorio de Sica, Federico Fellini, Michelangelo Antonioni linateosed, samuti William Wyleri “Puhkus Roomas”, aastast 1953 Audrey Hepburniga peaosas tekitas raudse eesriide taga tõelise kire kõige itaaliapärase vastu. Samuti levisid laialt ka kuuekümnendate prantsuse moehitid — Chaneli kostüümid ja Cardini põlvedeni ulatuvad pihikud. Viimane asjaolu põhjustas muidugi teravat kriitikat partei ideoloogisektoris: keskajakirjandus avaldas rea artikleid, kus arvati, et kodumaine mood ei tohiks Läänt pimesi jäljendada. Ent vene fashionista’dele oli see jutt muidugi nagu hane selga vesi.

Kuuekümnendate aastate üks kaunitaridest filminäitlejaid Natalja Fatejeva, kes oli abielus kosmonaudi Boriss Jegoroviga, meenutab: “Eksperimendi korras valiti välja kolm näitlejannat: Tatjana Kojuhhova, Tamara Semina ja Ljudmila Saveljeva. Nad pidid käima eranditult kõigis nõukogude riietes. Mina keeldusin sellest ettevõtmisest otsustavalt, kuna pidasin seda rumalaks ja ebareaalseks. Lõppude lõpuks lasi “Mosfilm”, kunstnik Ganna Vladimirovna Ganevskaja juures nende jaoks midagi kokku õmmelda, kuna nõukogude tööstus ei suutnud neid näitlejannasid riidesse panna.”

See jutt illustreerib päris kujukalt tookord valitsevat olukorda. Muide, sellest, et üht kuuekümnendate moeikoone, Jacqueline Kennedyt riietas alates 1961. aastast venelane, aristokraatidest põlvnev ameerika disainer Oleg Kassini-Lojevski, eelistas nõukogude ajakirjandus mõistagi vaikida…

Igas linnas oma moemaja

1960 aastatel oli pea igas nõukogude suuremas linnas oma moemaja. Vaid Moskvas asus lisaks Moskva moemajale ka kõige tähtsam, üleliiduline maja vene lühendiga ODMO. Sellesse asutusse tuli 1965. aastal tööle noor moekunstnik Slava Zaitsev, kelle sõnul töötas üleliidulises moemajas 60 moekunstnikku.“

Moemajal oli kaks põhisuunda — “igavese elegantsi aristokraatlik maitse” ja “tänapäeva seos traditsioonidega”. Zaitsev esindas viimast, ja seda nii edukalt, et pälvis mõned Prantsusmaal hüüdnime “punane Dior”. Juba 1969 kaalus NLKP keskkomitee isegi Slava Zaitsevi nimelise poeketi loomist Euroopa suuremates pealinnades, aga see asi jäi soiku. Ei Zaitsevit ega ka teisi moekunstnikke ei lastud välismaale, peljates nende “ärakargamist”. Samas oli Zaitsev kahtlemata kõigi vene naislauljate ja näitlejannade lemmik ning seitsmekümnendate lõpul riietusid tema juures kõik need daamid, kes vajasid tualette esinemisteks, festivalideks või väljamaareisideks. Kas mäletate veel Alla Pugatšova ekstravagantseid kontserdikleite?

Omanimelise moemaja avas Zaitsev juba 1982. aastal ja tema loominguliseks kreedoks oli vene kostüümi ja naise ilu esiletoomine, mis pikkade aastakümnete jooksul oli vajunud unustusse.
Mõistagi olid igal moemajal ka omad mannekeenid, koosseisulised ja mittekoosseisulised, kusjuures iroonilisel kombel olid kriteeriumid, mis nende figuurile nõukogude ühiskonnas esitati, vägagi erinevad sellest, mis olid välja kujunenud Läänes. Kui ühel pool oli uue põlvkonna ikooniks tõusmas nooruke Twiggy oma poisipea ja poisiliku kehaga, siis teisal võeti tööle mannekeene (sõna modell tuleb käibesse vaid perestroika ajal), kelle puhul ei olnud peamine ei saledus ega ka vanus. Tüsedate moe näitamiseks võeti vabalt tööle 60-se rinnaümbermõõduga daame; nii töötas Moskva moemajas Tamara Ositsimskaja, nende aastate üks suuremaid modelle. Sverdlovskisse aga võeti 1969. aastal tööle 45-astane Roza Subatš, kes töötas seal veel kümme aastat! Mannekeeni palk olevat igal pool olnud imepisike — 70-90 rubla kuus oli tavaline (selle kõrval maksti head raha ka filmivõtetel ja fotosessioonidel) ning kosmeetika pidi igaüks hankima ise…

Kui Moskva moemajas oli palgal ligi 40 manekeeni, siis Leningradi moemajas oli neid tosinkond. Neist üks, Tamara Sorotšan on meenutanud: “Seitsmekümnendatel oli mannekeeni valku põhikriteeriumiks pikad jalad, saledus ja pikkus 172-175. Twiggy’t ja Verushkat, ajastu suurimaid mannekeene, teadsime vaid kuulu järgi, kuid ei näinud kunagi töötamas. Meil polnud vanusepiiranguid: Leningradi mannekeen Aleksandra Ivanovna oli 70 aastane, Marina Blinovaskaja Moskvas töötas 77 aasta vanuseni.”

Brežnev ja „džiinid“

Vassiljevi sõnul elas seitsmekümnendate mood üle mitu arenguetappi. 1970-1974 läks massidesse hipimood: “Hipiesteetika mõjutas nõukogude noorsugu, tegi ta uutele lääne mõjudele rohkem vastuvõtlikuks. 1971. aastal käidi igas riigi nurgas juba miniseelikutega, kümme aastat pärast nende leiutamist, ja isegi vaatamata sellele, et Pariisis olid need juba maksi-seelikute vastu välja vahetatud.”

Kümnendi keskel aga kinnitab kanda kantristiil, millega läks kaasa isegi nõukogude moetööstus, eelistades rahvuslikke motiive “kodanlisele” diskostiilile. “See oli “osavate käte” ja kõikehõlmava isetehtud lapitehnikas või heegeldatud riiete levimise aeg, mis sobis täiel määral kaasaegse lääne moe konteksti,” märgib Vasssiljevi raamat.
Kümnendi alguse vaieldamatu ikoon oli inimõiguste eest võitlev mustanahaline Angela Davis (eriti muidugi tema soeng), ent kõige rohkem mõjutas seitsmekümnendate nõukamoodi rokkmuusika: biitlid, Jesus Christ Superstar, rollingud, abbad ja kogu ülejäänud seltskond, kelle plaate sai osta vaid mustalt turult hinnaga 15-45 rubla tükk. Ja koos armastusega lääne muusika vastu tuli nõukogude noortele ka armastus importriiete, eriti teksade — tookord öeldi küll džiinide vastu.

“Unistuste tipp olid ameerika džiinid Lee, Lewi’s, Wrangler. Itaalia Super Riflesid hinnati vähem, kuna neid müüdi Berjozkas. Džiinid maksid mustal turul 120 kuni 16o rublani. See summa ületas õpetaja või arsti kuupalga,” kirjutab Vassiljev. Teksamood sünnitas linnalegende neidudest, kes käisid teksastega kuumas vannis, et nood istuma hakkaks ning pärast tutikaid pükse pimsskivitükiga hõõrusid. Isegi Brežnevist räägiti anekdooti, kuidas ta riigivisiidile saabuvat Nixonit suudleb ja vaikselt küsib: “Teksased tõid?”, ning Nixon vastab, Brežnevit mõlema põse peale musitades: “Tõin sulle! Tõin ka Kõssõginile!”

Teine venelaste seas ihaldatud riietusese oli muidugi dubljonka — seitsmekümendate etnomoe lipulaev, pahupidipööratud lambanahkne kasukas, enamasti jugoslaavia ja bulgaaria päritolu. Inimeste selga jõudsid need imeasjad kahte kanalit pidi — kas Berjozkaks hüütud valuutapoest või siis ärikate käest. Ärikad said need omakorda turistidelt, keda nad Inturisti hotellide ümbruses osavalt varitsesid. Seitsmekümnendate Moskvas kujunes ühe illegaalse kaubanduse keskuseks Begovaja tänav, mida ärikad ise hellitavalt ubegovajaks (ärajooksu tänavaks) kutsusid. Kui põhiliseteks äritegemise kohtadeks kujunesid suuriigi pealinna naistejuuksurid ja -käimlad. Seal müüdi hongkongi nailonist lillemustriga naistekotte (7 rubla tükk), kilekotte kirjadega Montana, parukaid, rinnahoidjaid ja ripsmetušši. “Nähtavasti oli kõige tuntum defitsiidi müügikoht Kuznetski Mosti nurgal asuv naistekemmerg,” kirjutab Vasisljev. “Naiste trussikuid läksid seal 10 rubla tükist.”

Mustad sukkpüksid — kaheksakümnendate sümbol

Brežnevi elu lõpuaastate ametlikku moodi kirjeldab moeloolane erakordselt staatilise ja kiretuna. “Ametlikult” oli moes safari- ja miiltaarstiil, daamide hulgas aga kostüümid a la Thatcher. Filminäitlejanna Viktoria Duhhina meenutab üht toonas Moskva Kunstiteatri esietendust: “Saalis istuvad daamid kandsid kõik ühesuguseid inglise kostüüme: kas siniseid helesinise, või siis pruune beeži kandiga. Kõik olid sellest ühetaolisusest kohmetunud.”
Aga muidu läks kõik vanaviisi edasi — ikka needsamad teksad ja dubljonkad; ehkki nüüd, seoses nõukogude vägede tungiga Afganistani, kasvas afganistani dubljonkade nende import Nõukogude liitu. Ent kümnendi hitiks kujunesid Vassiljevi sõnul hoopis mustad sukkpüksid — mis oli Venemaal muidugi absoluutne defitsiit (ja isegi Eestis; mina ostsin oma esimesed mustad sukkpüksid klassiekskursioonil Kaunasest aastal 1987), samuti odavad plastmassist ehted, mida kannab näitlejanna Natalja Negoda filmis “Väike Veera”.

Kuid juba olid koitmas uued ajad: 1985. aastal tõusis pukki noor energiline Mihhail Gorbatšov, kelle kõrval säras Raissa — esimene nõukogude eliiti kuuluv daam, kelles oli läänelikku esimese leedi elegantsi. Tema garderoobi kallal töötasid nii Zaitsev kui ka mõnedki teised Moskva tippdisainerid.

Mõistagi avaldas perestroika vene moetööstusele positiivset mõju. Pealegi külastasid prantsuse haute couture tipptähed kaheksakümendatel oma kollektsioonidega: aastatel 1983 ja 1987 käis Moskvas külas Nina Ricci moemaja, Gerard Pipart ja Hubert de Givenchy tegid kostüüme mõnedele Moskva ballettidele ning Pierre Cardin ise kostümeeris balletitäht Maia Plissetskajat.

Samuti oli 1987. aastal nii Moskvas kui ka Leningradis väljas Yves Saint-Laurent’i tööde mahukas retrospektiiv “28 aastat loomingut”. Väravad väljamaale avanesid lõpuks ka Zaitsevile, kes näitas 1988. aastal Pariisis oma moekollektsiooni Saisons Russes a Paris ning pälvis selle eest Pariisi aukodaniku tiitli.

1987. aastal toimus Moskvas ka esimene üleriigiline moefestival, ning moepäevad toimusid seejärel paljudes hiigelimpeeriumi linnades, muuhulgas ka Tallinnas. Kuid tavaliste vene naiste jaoks oli ehk pöördelisemgi sündmus see, et 1987. aastal hakkas vene keeles ilmuma saksa ajakiri Burda — esimene pääsuke paljude tõlkeajakirjade hulgas. Paljude venelannade jaoks algas õpetus, kuidas euroopalikult riides käia, just sellest saksa keskklassi koduperenaistele suunatud ajakirjast. Seesinane õpetus on kandnud vilja: kes vähegi viimastel aastatel Venemaa pealinnades ringi käinud, teab, et erinevalt nõuka-ajast riietuvad venelased päris maitsekalt. Ehkki karusnahku eelistavad nad millegipärast endiselt.