Ära ütle, et armastad mind
Ütlemine ei olnud kunagi ameerikalik väljend, vaid alati Suurel Tundehetkel, kui ülevoolav hellusehoog peale tuli. Pidasin seda seetõttu ehedaks ja mulle oli oluline neid sõnu kuulda.
Aga möödus aeg, elu läks raskemaks, pinged suuremaks. Ei möödunud kaua, kui seesama inimene ütles mulle: „Mul ükskõik, kas sa elad või sured.“ Ja saigi mulle selgeks, et need kolm maagilist sõna, mida me kõik kuulda ihkame, ei tähenda tegelikult mitte midagi, või isegi kui ütlemise hetkel tähendavad, on nende kehtivusaeg umbes viis minutit.
Olen analüüsinud ka seda, mida need sõnad siis meie jaoks tähendasid, ja saanud tagantjärele aru, et meie vahel ei valitsenudki midagi peale suurepärase füüsilise klapi. Füüsiline kontakt pakkus nii suurt naudingut, et tekkiski tahtmine midagi öelda, ja no mida noor inimene ikka muud öelda oskab, kui lained üle pea kokku löövad.
Jõudsime nende sõnadeni juba nädalase tutvuse järel, nii et tegelikult pidanuks ju mõlemale selge olema, et ei saanud see fraas siis veel sugugi tähendada üksteise aktsepteerimist sellena, kes me oleme (kuna me ei tundnudki ju veel üksteist), sügavat hoolimist ja soovi jääda kokku kauaks-kauaks. Arvan, et need ei hakanudki tegelikult kunagi tähendama enamat kui sel esimesel ütlemisel.
Kirjeldatud sündmustest on möödas aastaid. Saadud haavad on lõpuks paranenud ja tunnen suurt soovi oma eluga edasi liikuda. Mu uus sõber (vaevu julgen teda veel millekski enamaks nimetada!) on sel teemal kinnine ja küüniline. Meie suhe ei hakanud kaugeltki mitte jalustniitva kire ja suurte sõnadega, vaid hoopis pikkade jutuajamiste ning ettevaatliku, tasapisi süveneva sõprusega. Suurimad sõnad mitme kuu jooksul on justkui eneselegi üllatuseks konstateerimine, et „mulle üha enam meeldib sinuga koos olla“.
Ka füüsiline lähedus areneb aeglaselt ja vaoshoitult. Mul on tunne, et ta justkui teadlikult ei taha hoolimist välja näidata, kuni pole ise oma tunnetes veendunud. Aga võrratud on need hetked, kui ta ennast korraks unustab ja kuskilt vilksatab hellusekiir, mida polnud plaanis (veel) näidata.
Kallis, ära ütle, et armastad mind. Vähemalt mitte enne, kui olen kindel, et Sa ikka tead, kes ma tegelikult üldse olen. Ära ütle mulle, et mul on ilusad silmad või muid mõttetusi. Ära too mulle lilli.
Ma oskan tunda rõõmu sellest, kui leian koju tulles, et mu ammu teritamata noad on järsku teravad ja riiulisse on tekkinud gaasisüütaja, et ma tikkudega näppe ei kõrvetaks. Ma naeratan salaja, kui tunnen, kuidas mitte-pai-inimene ennast jutu käigus mu selga silitama unustab. Ma hindan seda, et õhtuks oled juba hankinud filmi, mida näha tahtsin. Ma olen tänulik, et pead iseenesestmõistetavaks, et jõulude ajal tuleb vanematele külla minna — ikka mõlema omadele.
Ja kui Sa kunagi peaksid mulle seda ikkagi ütlema, siis tean, et võin Sind uskuda, sest oled selleks ajaks seda kindlasti juba ammu öelnud. Sõnadeta.
