Ma sünnitasin, kuid emaks pole veel saanud
Minu pere on väike, kokku kolm inimest: mina, mees ja laps. Beebist on minu lugude lugudes peategelane. Et kõik selge oleks, kirjutan tema ootusest, sünnist ja ajast peale tema sündi.
Sünnitus — ei midagi lubatut
See külm 2009. aasta veebruarihommik, värisevad käed ning südame kloppimine jäävad alatiseks meelde. Lapse ootusest teada saamine oli ehmatav, kuid rõõmustav uudis. Õnnelik tasub mul juba sellepärast olla, et pääsesin nn triibupüüdmisest ja pereplaanimisest. Ma olen alati arvanud, et selliseid sündmusi ei saa ette planeerida, need lihtsalt juhtuvad. Vähemalt minuga.
Rasedus kulges normaalselt, eks oli ka ärevamaid päevi, kuid kõik läks lõpuks hästi. Targad teavad rääkida, et lapse sünd on ime ja üks ilusamaid sündmusi, mida naine võib kogeda. Noh, mina seda veel ei julge väita, sest pean end liialt nooreks, et teada, mis on elu kõige ilusamad hetked. Ma arvan, et kuuekümneselt võiksin sel teemal kaasa rääkida. Aga mida ma siis kogesin last sünnitades?
Mitte ühtegi sellist tunnet ja valu, mille kirjeldusi olin lugenud foorumitest ja kuulnud tuttavatelt. Läksin sünnitama teadmisega, et mingi hetk ei suuda end enam kontrollida, mehe peale hakkan karjuma, tahan ära lõpetada ja koju minna ning mitte kunagi enam sünnitada. Tegelikult oli kõik hoopis teisiti.
Sellega olen nõus, et füüsiliselt oli raske, hingata oli raske, aga vaim ei olnud väsinud. Meest ei tahtnud minema saata, hoopis oli hea meel, et ma sünnitustoas üksi ei pidanud vegeteerima ja ootama õiget hetke. Lõpuks see juhtuski, pärast viietunnist sünnitusmajas viibimist, vihmase oktoobrikuu viimastel päevadel.
Mehele oluline telefonikõne
Lapse ilmale tulles ei toimunud minuga mitte midagi sellist nagu filmis. Ma ei nutnud ega kiljunud suurest vaimustusest, vaid tervitasin teda vaikselt ning jälgisin, kuidas ta mu keha peal roomama hakkas. Mees ka ei pisardanud, vaid helistas kohe lähedastele ja teatas isaks saamise uudist. Tagantjärele on sellele naljakas mõelda, arstid-ämmaemandad minu ümber askeldamas, vastsündinu kägin ning mees tegemas tema jaoks olulist telefonikõne perekonnale. Korraks vist isegi vihastasin ta peale. Mina olin ju äsja sünnitanud, meist oli perekond saanud ja ta oleks võinud ju hoopis minuga rääkida, mitte kohe helistama hakata. Ärevas olukorras käituvad inimesed vägagi teistmoodi.
Koos-kasvamise-aeg
Sünnituslaual ma emaks ei saanud. Jah, füüsiliselt see küll juhtus, kuid arvan, et emaks kasvatakse aastatega. Praegu on mul alles kohanemisperiood ja ma ikka veel päriselt ei usu, et mul tõesti on laps.
Beebi saab kuu lõpus kolmekuuseks, need kolm lühikest kuud on kõik olnud justkui udus. Mul on ajaarvamine täitsa sassis. Alguses sellest, et elada tuli vastsündinu kahetunnises söögi-une-rütmis. Nüüd beebi aktiivsuse pärast, pikk lõunauni kestab küll kolm tundi, kuid ülejäänd päevast on ta hästi tragi ning ei tundu olevat üldse selline laps, kes tegeleks omaette mängukaare all.
Nii me siis enamiku ajast veedamegi põrandal, kord kõhuli ja siis jälle selili, et lihaseid ning motoorikat treenida. Praegu oskab laps asju silmadega jälgida, naerab häälega, kiljub, jutustab ning hoiab pead juba üsna kindlalt. Asju veel ise kätte ei võta. Selle eest on ta meister vasaku rusika lutsutamises, parem käsi on veel avastamata…
Aeg arvuti äärest tõusta.
Kirjutamiseni!
