Olen nõus töötama. Ka prostituudina!
Järgneva loo peategelaseks võid olla sina. Kuid ehk on see sinu naabrinaise lugu. Või on need sinu tänavat liivatava ja lumest rookiva kojanaise mõtted.
Ta on 34-aastane, töötu, üksikema. Tal on vaid kaks võimalust: jääda ellu või anda alla.
Tema kaalub esimest…
Neid mõtteid olen enda sees hoidnud täpselt praeguse hetkeni. Õigupoolest tekkis jõuetus eile õhtul, kui keetsin kodus hallikat supivedelikku. Töötuna ei saanud ma endale turult muud lubada kui et peaaegu puhtaks lakutud veisekondi, kapsapea ja porgandi. Kokku 12 krooni. Kui seda oma ainsale pereliikmele, teismelisele pojale pakkusin, kirtsutas ta nina, kuid sõi. Omas mõttes ristisin selle supi valehäbisupiks. Just nii, sest kaua ma loodan, et ma töökoha tagasi saan? Või et mu lahutatud joodikust mees meid toetaks? Ei, ei, ei.
Olen mõelnud kõik täpselt läbi — oleksin raha nimel nõus hakkama strippariks, kuid keha pole enam see. Kõhuke on kottis, rinnad vahivad samuti erinevasse ilmkaarde. Olen mõelnud minna vabatahtlikuks mõnda arenguriiki, kuid ma ei saa jätta last maha — oleme vaid meie kaks. Vaatan uudistest Haitilt pääsenud lapsi, nutan rõõmust — ma oleksin valmis neid aitama, kuid kuidas?
Aga on üks koht, kuhu ma passiks kas või kohe. Kuhu sobiks tegelikult iga naine, kel veel vähegi alalhoiuinstinkti. See on amet, mida peetakse maailma vanimaks. Prostituudiks.
Ei tasu siinkohal ontlikel pereemadel nina kirtsutada — te ei suuda iial samastuda minuga. Te ei tea, mis tunne on näha oma poja ribisid või teda katkiste ketsidega lumehanges bussi ootamas. Kogu keha kisendab seda nähes, sest usun, mu laps soovib vahel, et ta poleks sündinud… Tunnen end süüdi, et ei osanud hoida oma abielu ega õppinud omal ajal korralikku ametit. Mu poeg pole ära teeninud seda viletsust.
Mul ei olegi enam valikuid. Lõbunaiseks hakkamise mõte on niivõrd võigas, aga olukorras, kus üürivõlg on kasvanud mitme kuu pikkuseks ning ma ise kaotanud igasuguse naermisoskuse, pean ma midagi tegema. Poeg on välja pakkunud, et läheb kuhugi poodi abitööliseks — kärusid lükkama või kaupa riiulile panema, kuid seni olen seda keelanud — olgu kool siiski esimesel kohal!
Ma ei ole istunud käed rüpes, vaid olen ennast pakkunud tööle paljudesse haldus- ja puhastusfirmadesse. Ühes töötangi koristajana, kuid tänavune talv näitab, et see amet on viimane. Mul on küll vaid kuus tänavaäärset maja ning hoovi, kuid tõusta kell 5 ja astuda 20-kraadisesse pakasesse lund lükkama — ei, see on enda hävitamine. Vaatamata sellele, et need majad on meid seni (supi)vee peal hoidnud.
Lõbunaiseks hakkamise mõtte sain Edith Piafi elulugu lugedes. Laenutasin selle raamatukogust ja kui tagasi viisin, plahvatas peas — aga miks mitte ise? Lõbunaistel tundus ju elu huvitav olevat, mis siis tänapäeval erinevat on? Keha on jäänud kehaks, mees meheks, iha ihaks. Saaksin sellega hakkama iga kell. Olen ennast lohutanud mõttega, et mehi on igasuguseid. Keegi mind ikka soovib. Tänaval vahel vaatan omaealisi naisi, paljud on minust inetumad. Kui olen end üles löönud, viskavad mehed mullegi mõne pilgu, kuid kahjuks ei julge ma ise kellegagi sügavamat tutvust sobitada. Kohta ega võimalustki pole.
Olen vaadanud netist salakuulutusi ning kahte kohta ka helistanud. Aga rääkida pole seni julgenud ning olen telefoni kinni vajutanud. Ma pole veel valmis. Kaks viimast päeva ärkan teadmises, et äkki täna. Kui vaarun lumekoristustelt külmunud jalgadega koju tagasi, hakkan end kohe soojendama. Et helistada. Harjutan end mõttega, et ma pean seda tegema, sest muidu visatakse meid pojaga sellest üürikorterist välja. Kuna see on kaugelt sugulase oma, loodan, et ehk ei viska ta mind siiski tänavale, vaid ootab veidi… veel.
Nende mõtetega uinun juba mitmendat õhtut. Tean, et olen nõus hakkama prostituudiks, kuid veel pole valmis. Aga ma valmistun selleks. See on viimane võimalus minusugusele. Või siiski mitte?
