Vanemahüvitis — boonus, vahend või kasu?
Me kõik teame, et emapalk ehk vanemahüvitis eksisteerib ning suurem osa meist peab seda vajalikuks ja heaks asjaks. Milliseid eesmärke silmas pidades aga praegune süsteem on loodud?
Üheks põhieesmärgiks vanemahüvitise seaduse juures on aidata kaasa töö- ja pereelu ühitamisele. Vanemahüvitis on värskele lapsevanemale suureks toeks — sellega säilitatakse lapsevanemale eelmise kalendriaasta keskmine töötasu, sest lapse eest hoolitsemisega katkestab vanem ajutiselt töötamise. Õigus vanemahüvitisele on kõikidel vanematel, samuti tagab seadus töökoha säilimise pärast lapsehoolduspuhkuse lõppu. Eestis praegu kehtiv vanemahüvitise skeem on Euroopa üks heldeimaid ning seda nii summade kui ka maksmise kestuse poolest.
Praegune süsteem on tegelikult pisikeste mööndustega üsna hea.
Nimetus vanemahüvitis pole iseenesest just kõige parem. Seda tuleks käsitleda kui palka, nii jääks ära paljud vaidlused teemal, miks ja kui palju kellelegi seda raha makstakse.
Plussid
Vanemahüvitis aitab kaasa lähedase suhte tekkimisele lapsega ning tagab samal ajal vanematele endise elukvaliteedi. Ehk tegu on riigi hoolitsusega nii meie laste kui ka lastevanemate eest. Vanemahüvitis on vanematele suureks toeks. On igati hea, et noored emad saavad vähemalt poolteist aastat last kasvatada, ilma et nad sissetuleku pärast muretsema peaksid.
Kuid kas kogu vanemahüvitise idee seisneb vaid rahas ja materiaalses pooles? Ei, seda mitte, sest selliste hüvitiste sügavamaks sisuks on tegelikult see, et lapse ja vanema (ehk siis tavaliselt lapse ja ema) vahel võiks tekkida tõeliselt soe ja lähedane suhe, et neil oleks võimalus üheskoos areneda ja kasvada ning lapsega kodus olev vanem ei peaks pidevalt muretsema, et ehk peaks rahateenimise nimel juba tööturule naasma. Olukord, kus sünnitus tähendaks kohest elatustaseme langust, sellise läheduse tekkele kindlasti kaasa ei aitaks. Vanemahüvitise aluseks ongi põhimõte, et mitte kellegi olukord ei tohiks sünnituse tõttu halveneda.
Jah, kes teeb rohkem tööd ja toob riigile kasu, saab ka riigilt lastekasvatamiseks rohkem toetust. Nii ei pea lapse saamine drastiliselt pere või ema elukvaliteeti muutma ning nii saadakse ehk rohkem lapsi. See ei ole toetus otse lastele, vaid on suunatud pigem nende esmase kasvukeskkonna kindlustamisele.
Kuid kas see suunitlus ja vaatenurk peab just tingimata selline olema?
Paljud on öelnud, et ilma emapalgata ei oleks lapse saamist endale lubada saanud. Samas — lapsi on alati saadud, ka ilma emapalgata. Teiseks, selles seaduses ja hüvitiste määramises on mitmeid auke, mis lubavad pettusi või tekitavad ebaõiglust. Uuringud on näidanud, et vanemahüvitise võimalik mõju sündimuskäitumisele on tugevam kõrgemapalgaliste seas, sest nende võit vanemahüvitisest on tunduvalt suurem kui madalamapalgalistel.
Kolmas põhjendus, mis välja tuuakse, miks on kõrgema palgaga inimestel õigus saada suuremat vanemahüvitist, on see, et rikkamad ja ka keskmise elatustasemega kodanikud on endale normaalse elu kindlustamiseks võtnud eluasemelaenu ning liisinud auto. Kuidas nad laenu ja liisingut suudaksid maksta, kui lapse sündides sissetulekud väheneksid?
Pettused. Fiktiivne tööle vormistamine
Üha enam räägitakse ka emapalgaga seotud pettustest, isegi ametivõimud on tunnistanud petuskeemide võimalikkust. Väikeettevõtete juhid ja firmaomanikud, plaanides perele juurdekasvu, võtavad naise teatud ajaks enda ettevõttesse tööle. Palk määratakse vanemapalga lage silmas pidades, naine tegelikult tööl ei käi, aga kui laps käes, siis hakkab värske lapsevanem maksimumsummas emapalka saama. Jah, paljud tõstavad siinkohal häält, et riik saab ju maksud kenasti riigieelarvesse — kus siis siin see pettus. Juriidiliselt on kõik ilus. Kuid selge on see, et hiljem tuleb petuskeemi osalisele makstud raha kellegi või millegi muu arvel. Tegemist on eetilise probleemiga: lased endale maksta 18 kuud maksimaalset hüvitist, mida tegelikult väärt ei ole. Samal ajal kui valdav enamik saab keskmiselt 5000–10 000 krooni, saab sellise skeemi abil inimene teenimatult kordades rohkem. Ning ega raha tühja koha pealt ei teki, see tuleb ikka teiste arvel.
Kas lapsel ja lapsel on vahe?
Üks oluline küsimus, mis on kõlama jäänud ja seda eriti just nn haritlaste seas, on: „Miks minu laps on kehvem?“ Ei kehti päris hästi paljudes foorumites välja hõigatud väide, et ise olete lollid, kui ei suuda palju palka saada ja ongi õige, et ainult targad saavad lapsi. Kust jookseb tarkus ja lollus ameti valimisel? Kas ainult kõrge palga saamine näitab tarkust? Ehk on siiski ka muud väärtused, mis siin elus olulised on. Paljud õpetajad, kasvatajad, politseinikud teevad oma tööd peamiselt tahtest teha midagi kõigile kasulikku ja head, mitte silmis vaid palganumbreid plinkimas nähes. Ja tahame ju kõik, et sellised süsteemid meie riigis hästi toimiksid ning et kooli ja politseisse satuks tööle õiged inimesed. Kuid kas nende lapsed on elu alguses ära teeninud väiksema toetuse ja vähemad võimalused? Või ei olegi need inimesed ette nähtud lapsi saama, vaid ainult teiste inimeste laste eest hoolt kandma?
Ei, lapsel ja lapsel polegi vahet. Siinkohal on küsimus pigem selles, miks äkki, kui sünnib laps, peab vanem oma elustandardit muutma? Ei oma ju mingit tähtsust, kas saad keskmist palka või teenid kuus 100 000 krooni. Lapse elu on ju ikka ühesugune — kasvab oma peres, olgu ta siis rikas või vaene. Jõukal järjel pere elab oma võimete järgi, on oma elu nii plaaninud, võtnud laenu, on harjunud reisima jne — miks peaks ta lapse sündides kehvemini elama? Ja kes ütleb, et ainult vaene haritlane on tark ja viib elu edasi? Haridus ei tähenda veel haritust. Sama küsimus vähem teeniva pere kohta: mida annab 1,5 aastat n-ö võltselu, saades palka, mis ei kajastu sinu tegelikus palganumbris? Kui last varem või hiljem soovitakse, siis ei jää ta ju seetõttu sündimata, et teenin palka näiteks 6000 krooni kätte, naabrinaine aga 50 000.
Räägitud on ka variandist, et maksta kõigile ühte summat, võtame näiteks 10 000 krooni. Kõlab üllalt, aga reaalsus on karm: vanem, kes pole varem tööl käinud või saab miinimumpalka, hakkab järsku saama 10 000 krooni. Võib ette kujutada, kes siis kõige enam läbi mõtlemata lapsi sünnitaksid: väikesepalgalised, asotsiaalid ja joodikud. Selline raha on neile piisavaks stiimuliks lapsi kui konveieril juurde teha. Ega see pole midagi uut praegusegi süsteemi juures, kuid siiski on miinimumsumma mõistlikum ohjeldamaks natukenegi hooletusse jäetud laste sündi.
Elust enesest
Samas tehakse lapsi ka lausa vanemahüvitise saamise nimel. Peredes, kus puudub muu sissetulek, otsustatakse lapse saamise kasuks, sest nii saadakse vähemalt miinimumsummas hüvitist (maksud maha jääb sellest kätte ca 4000). Ja sellistel juhtudel ei lähe raha pahatihti mitte lapse kasvatamiseks, vaid vanematele viinarahaks ning beebi lükatakse vanemate laste hoolitseda. Ekstreemse juhtumina võib välja tuua situatsiooni, kus ema pani vanemad lapsed valiku ette (1. ja 3. klassi tüdrukud). Lapsed otsustagu — emme on nüüd rase ja on kaks võimalust, emme läheb teeb aborti ja seda last ei tule, või sünnitab lapse ja hakkab raha saama iga kuu, saab jälle kommi osta, aga tingimusel, et lapsed hoolitsevad beebi eest! Vanemad lapsed otsustasid kommi ja uue beebi kasuks. Nüüdseks ongi beebi majas ja kahe algklassi tüdruku aeg kulub suuresti beebi kantseldamisele ning koolitööd (vahel ka koolis käimine) on jäänud unarusse. Kas nad kommi saavad, seda ei tea.
