Mehejutt: Väga kole lugu

Kolks! käis viiekuuse lapse pea vastu lauda. Põrutus oli piisavalt kõva, et ajada ümber klaas, mis muidugi katki läks.
Paanika. Kisa, loomulikult. Mälestused kunagi väga ammu peaga vastu lampi visatud lastest. Mida need isad ikka oma lastega muud teha oskavad kui opa...

… ja, kohmakad loomad, nagu mehed on, unustavad lakke vaadata.
Juhtub, mis parata. Igaühel, eriti algajal emal, võib juhtuda, et arvad lapse piisavalt targa olevat ennast mitte sirgeks visata, kui kampsun üle pea seljast ära võetakse. Põhimõtteliselt pikali visata. Ei jõua alati kätt ette panna. Ja kõik läks ju õnnelikult… natuke nuttu, siis naeratas tüüp jälle uudishimulikult. Nunnu, nii nunnu. Pisike äpardus, pisike ehmatus.
Paha tunne ju ikkagi.
Muudkui korrutad, et juhtub, juhtub, juhtub.
Kahjuks on juhtumistel kalduvus mingid mäluaugud lahti teha.

Ma räägin teile nüüd loo. Usute, ei, aga see on tõsi.
Eks ükskord üks sõber suhteliselt hilisel õhtutunnil helistas ja arvas, et ma võiksin nüüd talle külla tulla. Või oli lausa mingi põhjus ka ette tuua, et keegi vaidleb teemal, milles mina kopenhaagen peaksin olema. Või tahtis keegi koosviibijatest minuga tuttavaks saada (ausalt, ka sellist asja on juhtunud). Taustahelid ütlesid ära, mis tema pool toimumas oli. Noh, vana lahinguhobu hingub, kui pasunahäält kuuleb. Kappasin mina aga kohale.

Mõni teise, mõni kolmanda päeva mees. Jooki lademes. Muusika põhjas ja mõistagi romantiline meeleolumuusika — rämerokk veneropuga vaheldumisi. Tuba suitsu täis. Igaühte on tabanud samal hetkel veendumus, et just tema on kõige targem, ülejäänud on lollid ja neile tuleb edastada maailmapäästmise sõnum. Või lausa tõde. Ma vist ütlesin, et muusika oli põhjas — samamoodi siis ka kõnedetsibellid.

Keset kogu seda melu, põrandal, vaatab üks inimene korvist väga tõsiselt. Nii kahekuune. Kahe ja poolene, sain lapse ema käest teada. Moodne ühiskond… koduseinte vahelt välja…
Imeilus lapsuke. Võib-olla mul on tekkinud mingi kompleks, kuna endal pole juba teismelised aastad nii pisikest olnud. Nojah, mis ma siin sentimentaalitsen ja üritan ennast hellasüdamelisena näidata. Võimalik, et tegelikult ei saaks enam hakkama ei hoidmise, kasvatamise ega võib-olla isegi tegemisega.

Pluti-pluti-plutt ja issand, kui väikesed nad ikkagi on. Kuidas väikesed sõrmed võtavad habemest. Nii nunnu.
“Võta endale,” ütles lapse ema.
Ma kordan üle, et, usute te või ei, aga see on tõsi.

Lapse ema oli võimas. Kuukas kiiremini kui mina iial suutnud. Viskilaks, õlu vahele stiilis lurrdi-purk-ühe-sõõmuga-tühjaks, suits ette, uus viskilaks. Olgu, vabanduseks, et õlled olid 0,33 purkides. Ja niimoodi väsimatult. See kogus oleks tunniga kaks minusugust maha võtnud. Ning ta oli ju varem alustanud.

Mul läksid juuksejuured vähe jahedaks. Eriti kui pea tüli tekkis minu — paadunud tubakaorja — idee peale, et teeks täna väljas suitsu, laps ikkagi. Lapse vanemad on nõusoleku andnud! Mis jama olgu!
Olgu öeldud, kõiki õnnestus veenda, et see siiski oleks hea mõte.
Peale ema, olgu ka öeldud. Hea, et tuhka korvi ei kukkunud, õnneks oli ta vähe eemal.

Siis hakkas laps vähe häält tegema. Siiani oli täiesti vaikne ja heakene ja kenakene.
Lükkasime laua puhtamaks, lapse peale. Ei olnud märg. Ei olnud paksemat ka.
Äkki kõht tühi? On süüa kaasas.
Ma imetan teda, mörises ema ja: “Võtke endale, kui teile nii meeldib!” See viimane väljend jäigi korduma.

Kuidas imetad, misasja, segane, kurat, endal tuleb silmist kärakat, mis veel tissist võib tulla. Meeskond hakkas kainenema. Meid oli seal mitugi isa.
Peaks vist üle kordama, et ma ei mõtle seda välja. Ma ei oskaks.
Ju on kõht tühi. Laps haaras tõesti suuga kas või näpu järele.
Piima on? Ei olnud. Peremees harrastas sel ajal boheemlikku elustiili ja üldse pole ta piimatarvitaja.

Aga vähemalt lutipudel oli. Ja mul kodus piima. Mul on alati piima. Õnneks ma ka päris lähedal. Jooksis poega, jõudis poega. Tegime piima soojaks, hämmastudes, et oskused on ikka meeles.
Justas, kuidas laps sõi…
Ja, nagu lapsed ikka teevad, pani kohe pärast seda kuuldava parksu. Ise naeratas õndsalt. Hakkas uuesti häält tegema.

Mähet polnud ka kaasas. Ja kuskilt ei võta ka pärast keskööd. Üldse… aeg tulla, aeg minna. “Võtke endale!” ütles ema. Lühidalt, kõik läks justkui hästi, leiti ka kaineksehmatanud isa kärujuhiks ja tehti natukese aja pärast kontrollkõne: oli koju jõutud küll. Meie poolt soovitused titt kiiresti võõrutada. Asjatundjate värk, teate, kari mörisevad promillis mehi. Parimad lasteasjatundjad maailmas.

Paar kuud hiljem oli sama teises kohas ja minu osavõtuta kordunud, räägiti. “Võtke endale!” Õnneks olnud laps selleks ajaks võõrutatud.

Kokku lugu rubriigist: sa võid arvata, et oled kõike näinud, aga…
Mõtled edasi, ei saa ju nii kiiresti peast välja ja siis tuleb, et mis siis, kui see pole üksikjuhtum? Kui neid on veel. Muidu ju olla see ema täiesti korralik inimene, tubli ja töökas. Karjäärinaine. Ainult et igasuguse instinktita, tundub. Oskusteta. On ta sellisena sündinud… või ära kaotanud. Saanud lapse siis, kui tegelikult enam ei tahtnud, õieti sünnitanud, sest see pidavat teatud eas tervisele hea olema. Ning nüüd avastab, et ei sobi, ei oska. Kui veel viin keele ja tuju lõdvaks laseb. Kui käibiv mõtteviis — enne karjäär, siis lapsed võib viia naised selleni, et eneseteostus ja instinkt enam ühte vaimu ei mahu, üks tõukab teise välja ja lõplikult? Vildakaks seletuseks see ju kõlbaks. Mis siis?
Ega muud, kui et kaitsku Issand lapsi.