Ma olen ema, mitte üliinimene!
Ma ei tea, kas ma olen eriti aeglane, aga ma pole tõesti alates lapse sünnist ühtegi raamatut kätte võtnud. Isegi ajakirju olen lugenud nii, et pärast esimest lõiku ei mäletanud, mida ma just lugenud olin.
Iga päev võimlen ning roogin vabal ajal lund või jalutan last, et natuke füüsilist koormust saada. Mulle on seda väga vaja, sest see aitab vaimu puhata. Kevad on ka peagi käes, siis on valge ja saab metsa alla jooksma (meil siin pole valgustatud jooksuradu, tänavalampidest rääkimata).
Väikese lapse kõrvalt on see minu jaoks täitsa piisav „trenn“. Üldiselt minu argipäev on selline, et elan lapse rütmis, seega väga palju aega mul enda jaoks pole, sest unepausidel teen koduseid töid. Ja ma üldse ei kurda, sest mulle endale meeldib väga puhtus ja soe söök. Mehe arvates koristan ma isegi liiga palju ja võiksin rahulikumalt võtta, aga mind ennast häirivad pisiasjad (nt. saiapuru põrandal, hunnikus vedelevad riided jne). Niisiis viimasel ajal olen hakanud kasutama lapse pikka lõunaund selleks, et käia aurusaunas mõnulemas ja oma vaba aega nautida. Pärast on nii hea ja kerge tunne ning energiat on kohe rohkem.
Varem ma ikka muigasin, kui noored emad rääkisid, et pärast lapse sündi pole aega isegi hambapesuks. Tegelikult ei olnudki, sest tõesti ei osanud oma aega planeerida ja ootasin ikka, et laps magaks või tõusin juba enne tema ärkamist, et jõuaksin hommikused toimetused ära teha. Nüüd on natuke aega mööda läinud ja me teeme hommikusi veeprotseduure koos. Võtan lapse vannituppa kaasa, saan mina puhtaks ja saab ka laps ning koos on palju lõbusam ja mina rahulikum, sest enam ei pea n.ö hommikust oma aega ootama, et saaks end korda sättida. Pärast lapse sündi muutub elu 180 kraadi ning harjumine võtab ikka väga kaua aega.
Näiteks toidu valmistamisest võib saada pikk protsess, kui laps on viril ja vajab lohutust. Sellepärast olen hakanud sööki ahjus tegema, sest ahjusöögid nõuavad vähem jälgimist ning saan lapsele rohkem tähelepanu pöörata. Ja ei saa mainimata jätta, et need maitsevad mulle palju rohkem kui keedetud või praetud toidud.
Tegime mehega kokkulepe, et mina võtan aeg-ajalt endale n.ö vabu päevi, siis hoiab tema last ning mina sõidan linna ja tuulutan end mõnuga. Isal ja lapsel peab ju ka olema oma aeg, mil ema juures pole. Ja meie issil on oma aeg ja vabad päevad, mil tema saab end tuulutamas käia.
Tegelikult vajame ju kõik mingil hetkel lapsest ja rutiinist natuke puhkust? Üks juuksuris käik või vesiaeroobika trenn võib mind pikaks ajaks energiat täis süstida.
Mehe toetus ja isa roll lapse kasvatamisel on minu jaoks väga oluline. Ma ausalt ei kujutaks end ette tüüpilises situatsioonis „naine peab toitma mehe ja oma kaheksa last“ ning sellist meest enda kõrval, kes arvab, et on endiselt nõukaaeg, mil kehtisid meeste ja naiste tööd. Emmed, kui palju teil kulub aega argipäeva toimetustele ning kas teil on aega iseenda jaoks?
Järgmise korrani...
