Mees peab saama rase olla!
Ma usun tões ja vaimus, et tänapäeva arenevale inimesele on juba maast madalast, alates emaihus olekust vaja mõlema vanema panust. Pisike tajub kõhus nii ema hoolitsust kui ka isa tuge. Kasvõi juba lihtne kallistus, käega üle kõhu silitus või soojal hääletoonil öeldud sõna suudavad vähemalt minu kõhuelaniku maha rahustada. Rääkimata sellest, et ma ise tunnen end siis paremini. Ja et mees tunneb end igal moel kaasatud olevat.
Uuringud tõestavad, et tulevase lapse iseloom kujuneb suuresti välja juba raseduse ajal. Samal ajal algab tuleva lapsevanema jaoks ka tulevase ilmakodaniku kasvatamine. Seega — mida rahulikum ja õnnelikum on ema, seda tervem ja rahulikum on laps. Ega asjata soovita(ta) raseduse ajal kõhuga suhtlema hakata. Kes teeb seda kohmetu kahekõnena stiilis „hei, sina seal, ära põtki nii paju“, kes positiivseid emotsioone ja meeleolusid tunnetades ja taasesitades. Mina isiklikult oma kõhuga otseselt ei räägi, küll aga manan aegajalt stressiolukorras silme ette pilte kohisevast merest või hommikusest rabast.
Lapsed — orden rinnas
Meie, eestlased, olema üsna perekeskne rahvas. Vähemalt on nii mulle jäänud meie elu vaadeldes silma. Me armastame oma lapsi ja mõõdame (paraku) naise väärtust tema laste arvus. Lapsed maha jätnud ema on meie jaoks sotsiaalselt staatuselt madalaim olend. Ka meestele o n lapsed omalaadseteks… ordeniks rinnas. “Uhke tunne ju, kui oled näidanud end nii võimekana,” lausus üks mitme lapse papa silmad särades.
Muidugi, see võimekus kipub mõnikord tähendama rongaisasid, kel üks pojuke siin, teine seal sirgumas. Heal juhul saavad nende ronga-pojukeste ema alimente, halvemal juhul kuulevad vaid sõimu ja sajatusi teemal „naine pressib raha välja“. Tean selliseid piisavalt. Neid „kangelasisasid“, kes õlleklaasi taga mõnitavad kõiki lastetuid naisi, et “kus teie vääksud on, vaat kus mul juba viis tükki…” ja kõik sirgumas tema suitsuhaisusest poissmehekorterist kuskil eemal. Vaat olengi nii vinge mees!
Küsimusele, miks siis lapsuke issi hoolt ja armastust ei saa, vastatakse midagi sobimatutest iseloomudest ja naise vingumisest. Ja et kuidas naine ise kodust välja viskas. Tee või tina, aga siinkohal minu haletsus nende suhtes lõpeb ja algab mõistmine. Nende eksnaiste suhtes, kes lõid oma joodikust ja laaberdajast mehe minema, et lapsi säästa.
Kuid jättes kõrvale äärmusjuhud — ma siiski loodan, et rongaisad on seda — olen ma viimasel ajal lahtiste kõrvadega ringi käies ja foorumeid lugedes komistanud üsna kurvale trendile. Miks, oh miks tunnevad nii paljud muidu hästitoimivates suhetes lapseootel naised oma kaasade toest ja heast sõnast nii valusalt puudust?
Rase naine on ilge olend?
Miks toovad mehed vabanduseks, et rasedus pole nende, vaid ainult naise asi? Meil on olemas võrdsus partnerlussuhtes. Kaasaja postmodernistlikud mehed ja naised on harjunud rääkima oma tunnetest ja emotsioonidest, tegema kodutöid koos ja arvestama üksteise eripäradega. Kuid miks on nii, et niipea, kui naine jääb rasedaks, unustab mees justkui täiesti, et tegemist pole enam kiviajaga ega isegi 19. sajandiga, ja eemaldub oma kallimast?
Ma arvasin pikka aega miskipärast, et see probleem „rase naine on paks ja kole ning üldse hoidku omaette“ tabab vaid väga noori paare. Selliseid, kus armastus on tekkinud välise atraktiivsuse pinnalt. Kui naise keha võtab emalikumaid piirdeid, kaob see tunne ja alles jääb hämmeldus. Ja tõukereaktsioon.
Kuid siis kuulsin sama mõtteavaldust oma abikaasa sõbra suust. Kes on igas mõttes Eesti eliiti kuuluv mees — edukas, positsiooniga ja tapvalt nutika mõttemaailmaga. Ta küsis nimelt õllelauas juba parajalt aurusena, kas mu mehel vastik pole. Noh tead küll, raseda „pekised reied ja tissid… ei eruta.“ ja et tema lapseootel naine tahaks just rohkem hellust, kuid tal on juba raske leiutada ettekäändeid, et eemale pääseda. Kuigi on lapseootuse üle väga rõõmus, arvab ta, et tema aeg lapsega tegeleda saabub alles „kuskil kooliajal. Mis ma imikuga ikka pihta hakkan.“
Ma olin pahviks löödud. Mu abikaasa tegi kah suured silmad ja ei vastanud midagi. Ainult seda, et tema jaoks on minu muutuv keha pigem põnev. Nähes mu kissitõmbuvaid silmi (Mari ründeasend) otsustas ta aga siis kiiresti teemat vahetada.
Inimtaimeke vajab ka isa
Kahekesi läbi lume koju jalutades ei saanud ma aga mitte vaiki olla. Kas saab üldse rääkida normaalsest pereelust, kui üks poolus hülgab teise ajal, mil see teine kõige enam toetust ja hellust vajab? See ju kodeerib kogu järgnevasse (koos)ellu probleemid ja segadused sisse. Kuidas saabki mees loota, et talle kasvab temale vääriline järeltulija, kui ta lõikab end ise lahti perioodist, mil laotakse inimese olemuse, intelligentsi ja iseloomu vundament? Kui saavad alguse refleksid ja tunnetused, mis määravad kogu inimese edasist elu?
Ja teistpidi — ma tean ka naisi, kes ise ajavad oma lapsekandmise ajal mehi eemale. Et see, mis nendega toimub on nii „püha ja puutumatu“, et mees oma helluseavaldustega ainult rüvetab seda. Või siis, et nad on ise enda meelest oma kehas nii koledad, et parem kui mees seda liiga lähedalt pealt ei näe. Seks? Fui! See teeb nende meelest ju lapsele haiget! Mis sest, et olemas on ka teisi intiimsusavaldusi peale otsese suguühte.
Ma mõistan, et enamust meist on kasvatatud traditsiooniliste soorollide usus, kus reaalne elu ja ellujäämisvajadus tingis taolise tööjaotuse: töö ja kaitse mehe, lapsed naise asi. Kuid maailm on alates sellest ajas hüperkiirusel arenenud. Enam ei tule lapsi esimestel eluaastatel ennekõike kaitsta, vaid pigem hoida, arendada ja harida. Ja seda suudavad lisaks emadele teha ka isad.
Mina ise olen igatahes juba otsustanud, et see rasedus on meie mõlema oma. Ma ei taha, et mehele jääks tunne, nagu oleks ta naise keha vallanud mingi kummaline tulnukalaadne parasiit. Olen talle rääkinud rahulikult ja ausalt, kuidas ma end tunnen. Ja olen küsinud, kas ta on sellise jagamisega nõus — ta on. Oleme koos arsti juures käinud ja kirjandust lugenud. Tänu sellele teab ta mu piire ja arvestab nendega, kuid näeb läbi ka tujutsemise ning laisklemise. Ma tõepoolest soovin, et mu abikaasa tunneks end isana juba nn rohujuure tasandist alates. Meie laps saab sellest vaid võita.
