Võrratu Pavlova, palju enamat kui beseekook
Pikki aastaid oli ta tantsu looja. Üksnes oma tantsu, unikaalse ja legendaarse balletti looja. Legend sai ka temast endast. Jumaldava publiku silmis oli ta igavese nooruse ja ... üksinduse kehastus. „Olen nunn kunstis“, armastas ta korrata.
„Isiklik elu? See on teater, teater, teater“. Oli see tõesti nii, võis räägib seda vaid legend?
Fakt on aga, et Anna Pavlovat nimetati sajandi suurimaks baleriiniks, kes mitte ei tantsinud võid kõneles publikuga. Tema keel oli tants.
Tüdrukukese sõrmed hoiavad kramplikult kinni looži sametäärest. Tema hõõguvad silmad ei suuda end lahti kiskuda laval toimuvast.
“Ema, kas see on võimalik,” sosistab laps vaevukuuldavalt. “Vaata, ta lendab!”
Ballett.
Nõidusliku muusika saatel hõljuvad lumivalged figuurid otsekui õhus. Nende kaharate seelikute taga on meeste tugevad käed, mis tõstavad tantsijannad põrandalt. Neid käsi aga pole näha… Eriti rõdult.
“Ema, ema, mis see on,” sosistab tüdruk palavikuliselt ning ta laubale ilmuvad suured higipärlid.
“Tütreke,” ehmub ema,“sa oled haigeks jäänud!”
* * *
Nii see ka oli. Näinud esimest korda “Uinuvat kaunitari”, jäi tüdruk haigeks, seejuures tõsiselt. Etendus oli tema jaoks suur vapustus. Kui ta lõpuks terveks sai, sonis ta nii päeval kui öösel tantsust, kuni surmani ehmunud ema nõustus lõpuks lapse balletikooli viima.
Sel aastal teda vastu ei võetud — liialt kõhnuke, lausa haiglaslikult habras näis ta olevat. Ning üldse, ta ei vastanud mitte kuidagi ilu etalonidele. Anna oli siis 8-aastane. Kuid kümneselt sai temast kõigele ja kõigile kiuste Peterburi teatrikooli balleti osakonna õpilane.
Seejärel tulid aastad tõelist sunnitööd. 10-aastane tüdruk aga, kes algul mitte millegagi silma ei paistnud, andus oma õnnetähele. Küll kohatise meeleheitega, kuid alati armastuse, vastupidavuse ja usuga. Kaheksa aasta pärast, 1899. aastal, toimus kooli lõpuetendus, millest Anna osa võttis. Oma esimese avaliku esinemisega ei tekitanud nooruke baleriin aga sugugi sensatsiooni. Kuid midagi oli ta nende aastatega siiski õppinud, sest Anna võeti vastu Maria Teatri balletitruppi — see oli too sama teater, mille laval tantsimisest oli ta lapsest saadik unistanud.
Järgnes veel neli aastat kurnavat tööd, ning Annast sai trupi solist. Seejärel aga juba priimabaleriin.
Tõeline kuulsus tuli ta juurde pärast „Giselle´i“, mille lavastajaks oli suur koreograaf Marius Petipa.
Just siis sündis legend, millest sai hiljem „puhas tõde“. Täna aga kirjutatakse palju ka teistsugusest tõest…
Legende loonud naine
Anna Pavlova sündis jaanuaris 1881. Seitsemkuusena oli lapsuke niivõrd nõrga tervisega, et naabrid, kes noore ema nurgavoodil askeldasid, valmistusid halvimaks. Ka ema ise kartis seda. Kuid vaatamata süngetele prognoosidele jäi tüdrukuke ellu. Tema isa, erusoldat Matvei Pavlovitš Pavlov (kellest peale nime polegi praktiliselt midagi muud teada) suri väga vara ja nii jäi last kasvatama vaid ema.
Nad elasid suures vaesuses. Anna ema oli õmbleja, kes püüdis igal võimalusel lisa teenida pesupesijana. Muidugi ei olnud raha kunagi piisavalt. Ometi püüdis ema väikese Njura — nii ta tütart kutsus — rasket lapsepõlve veidigi kaunistada. Sünnipäevaks ja jõuludeks sai laps alati kingitusi. Argipäevadel oli laual sageli vaid hapukapsas.
Milline saatus võinuks oodata pesunaise ja soldati tütart? Ei midagi kadestamisväärset. Väike Njura uskus juba lapsena, et on määratud elama puruvaesusesse. Haiglane ja eksalteeritud tütarlaps ootas imet oma nukrasse ja halli ellu. Ning ime juhtuski. Selle nimi oli ballett. Hoolimata sellest, et umbusklikud pedagoogid ei suutnud selles lapses talenti aimata.
Selline lugu on siis Anna lapsepõlvega ja põhimõtteliselt on see kõik ehtne. Kuid see on legend, mis ei räägi kõike lõpuni. Sest siia traagilisse loosse on segatud päriselus siiski mõningad huvipakkuvad seigad.
Nimelt oli väikese Anna vanaemal Ligovos — Peterburi aristokraatlikus suvilarajoonis kahekorruseline maja (teine versioon väidab, et selle maja ostis koguni Anna ema).
Maria Teatri etendused, kuhu ema tütart sageli viis, ei olnud just odavate killast. Ja ka õpingud imperaatorlikus balletikoolis nõudsid parajal hulgal raha. Kõige selle taga seisis tüdruku tõeline isa — rikas kaupmees (teise versiooni järgi — pankur) Lazar Poljakov. Mis emasse puutub, siis ka tema pesupesemise lugu on tõsi. Kuid — tal oli oma isiklik pesumaja, mis tõi sisse arvestatavat tulu.
Niisiis perekonnal raha oli ja ka andetud õpilane võinuks niimoodi tantsima õppida. Kuid vaatamata heldele tasule ei tahtnud pedagoogid väikest Annat balletiklassi vastu võtta. Takistuseks sai hoopis tüdruk füüsis ja tervis: küürus hoiak, kehvveresus, sagedased temperatuurikõikumised, köha — Anna oli liialt habras rasketeks õpinguteks. Kuid Anna unistus sai täidetud.
Õpetajad suutis ümberrääkida lõpuks koreograaf Marius Petipa, kes vaadanud last mõned korrad hoolikalt, ütles neile midagi prantsuse keeles ja nipsas sõrmi. Komisjon vahetas pilke ning tegi positiivse otsuse. Muidugi kehitasid pedagoogid endiselt õlgu, sest mis loeb siin „udusulg, kergus, tuul!“? Kuid tantsujumal Petipale ei julenud keegi vastu hakata.
Kuid tagasi tulles selle vastuolulise legendi juurde — milleks see kõik? Tegelikult on kõik väga lihtne. Pavlova mõtles enda jaoks juba varases nooruses välja eluloo ning rääkis seda aasta-aastalt üha enam isegi uskudes. See oli kui uuesti ettekandele tulev monoetendus. Anna ei ajanud midagi segi (kui mitte oma arvestada kahte isanime — Matvejevna ja Pavlovna). Miks siis? Ehk sellepärast, et puhast self-made kuju on kõikidel aegadel väga kõrgelt hinnatud. Võib-olla aga oli lihtsalt raske rääkida, et erusoldat Matvei Pavlovitši alalise ebasõbraliku pilgu all oli ta ennast äärmiselt halvasti tundnud. Muide, Matvei elas tegelikult kõrge vanaduseni, peaaegu oleks oma “tütrest” kauemgi elanud. Või siis ei tahtnud Anna rääkida, et tema tõeline isa oli pankur, kelle juures tema ema kunagi toatüdrukuna töötas…
Sellised lood siis ja tõde polegi ehk tarvis rohkem otsida. Ses — mis tähtsust omab üks väljamõeldud lapsepõlv juhul kui elutöö, talent, edu ja kuulsus olid tõeliselt ehtsad.
Armastuse lugu
Anna Pavlova tegelikust elust on väga vähe teada. Ta on kirjutanud küll endast suurepärase raamatu, kuid eelistas selles jutustada põhiliselt oma kunsti saladustest. Seetõttu on raamat justkui improvisatsioon mõnede üksikute eluloo seikadega. Tema abikaasa ja impressaario Victor D´Andre sulest ilmusid samuti vaid ülivõrdes mälestused, milles mees naise kõrgele pjedestaalile tõstis. Kuid tõest elulugu ei räägi nad kumbki. Ent midagi muidugi on.
Prantsuse-vene juurtega õukonnanõunik Victor D´Andre oli suurepäraste maneeridega, elegantne, hiilgava hariduse saanud mees. Victor armus sügavalt Annasse ning naine vastas talle samaga. Oma armastuse märgiks kinkis mees Annale tohutu korteri suurepärase tantsuklassiks sobiva valge saaliga. D´Andre toetas Annat kõiges, sealhulgas aitas tal teoks teha kõige suurema unistuse — luua oma isiklik balletitrupp. Pavlova oli mehele kõige eest elu lõpuni tänulik, sest uskus, et ilma Victori abita ei oleks ta kunagi ka üleilmset kuulsust saavutanud.
Teada on, et baleriinil oli väga keeruline iseloom. Ta käitus mehega otsekui kapriisne laps — solvus kergesti, läks iga väiksemagi asja pärast riidu, ajas mehe minema, seejärel palus andestust, ja sai andeks. Pärast lühikest vaherahu algas kõik otsast peale.
Tülide ja riidudeSõbrad, kes sageli olid nende riidude tunnistajateks, küsisid Victorilt, kuidas ta suudab seda kõike välja kannatada ning miks ta ei lähe Anna juurest ära. Mees aga vaikis kangekaelselt. Ta jumaldas oma naist ega lubanud kedagi teist nende suhetesse sekkuda.
On aasta 1910. Anna etendusi saadab Inglismaal ja Ameerikas tohutu edu. Peterburi naastes kuuleb ta Victorilt, et mehe ettevõttes käib revisjon ning mees on pidanud allkirjaga kinnitama, et ta linnast ei lahku. Mahhinatsioonidega tegelenud mees on meeleheitel, sest kolossaalseteks paisunud väljaminekutest moodustavad suure osa armsama ülalpidamiskulud.
Näib, et baleriin suhtub sellesse teatesse ükskõikselt ning läheb järjekordsele turneele…
Õige varsti selgub tema kapriisi põhjus: ta maksab kautsjoni ning vabastab Victori võlavanglast. Ta kutsub mehe Londonisse ning teeb temast enda impressaario. Selle osaga tuleb mees hiilgavalt toime. Victor oli esimene, kes teadvustas pressi tähtsust. Ta kutsus fotoreportereid ja lehemehi Pavlova esinemistele, andis hulgaliselt intervjuusid. Tegi kõik, et naise nimi ei kaoks ajaleheveergudelt ning huvi tema loomingu vastu ei vaibuks.
1912. aastal abielluvad Anna ja Victor salaja. Nii tahtis D´Andre, kuna oli seisukohal, et sellise suurusjärguga täht nagu Pavlova peab jääma alati kättesaamatuks, mõistatuslikuks ning austajate poolt ihaldatuks.
Loomulikult ei saanud mööda ka õelatest keelepeksjatest, kes pidasid Pavlovat lihtsalt ülalpeetavaks. D´Andred peeti aga kuldse noorsoo hiilgavaks esindajaks, kes oli asunud appi väikesele baleriinile, tolle väljapääsmatus olukorras. Eks tõde teab vast ainult Jumal. Ja polegi mõtet vaielda. Tuleb vaid mainida, et Victor D´Andre elas abikaasast 13 aastat kauem. Kõik tema aastad olid pühendatud üksnes Annale, ainult temale. Ta asutas Pavlova austajate klubi. Fotod, kostüümid — kõik olid hoolikalt kokku kogutud ja alles hoitud.
Luik või ehk jälle armastusest
Kord tellis Anna Pavlova heategevusõhtuks Peterburi ballettmeistrilt Mihhail Fokinilt divertismendi. Fokinil oli parajasti käsil Saent-Saensi „Loomade karneval“. See number sündis mehe sõnutsi improvisatsioonina. Prožektori valguskiir langes lavale ülalt alla, ning selle valguse keskele ilmus luigesulgedesse riietatud varvaskingades habras kuju. Lind liugles sujuvalt laval. See oli graatsia ja rahu kehastus. Siis ei olnud Luik veel „surev“. See juhtus hiljem, kui tema rinnal lõi lõkkele veripunane kivi ning Pavlova tants muutus jutustuseks surmavalt haavatud ilu viimastest hetkedest. Baleriin otsekui viskles surmaeelses agoonias ega laskunud hetkekski oma varvaskingadelt põrandale. Linnu jõud nõrgeneb, ta elu lahkub temast — baleriin on laskunud unustamatusse poosi, mis on kui lüüriline saatusele alistumine.
Räägitakse, et Saent-Saens ise, näinud, kuidas Pavlova tema „Luike“ tantsib, oli vapustatud. Kohtumisel baleriiniga oli ta sügavalt kummardunud ning lausunud: „Madam, tänu teile sain ma aru, et olen kirjutanud suurepärase muusika!“ Ka siin on „variatsioone“. Otsekui oleksid helilooja sõnad veidi teisiti kõlanud: „Madam, kui mitte teie, siis poleks mitte keegi aru saanud, kui suurepärase muusika ma kirjutasin“.
„Luik“ vallutas kogu maailma. Anna tantsis seda tema kaasaegsete ütluste põhjal lausa üleloomulikult. Baleriin, kes oli tuntud napisõnalisena oma isikliku elu suhtes, otsekui avanes. Tantsides jutustas ta armastusest. Ilma armastuseta on aga „Luike“ võimatu tantsida.
Suren siis kui see roosipõõsas närtsib
Anna Pavlova oli väga tundlik ja haavatav isiksus. Ta oli ka äärmiselt ebausklik. Teda hirmutasid mustad kassid ning musta riietatud inimesed, mõranenud peeglid… Igas väiksemaski asjas oli ta valmis nägema halba ennet.
1931. aastal imetles Anna külas olles tohutut roosipõõsast ning ütles äkki: “Kui see põõsas sureb, siis suren ka mina. Ma tean seda kindlalt.”
Tema sõnad osutusid prohvetlikeks.
Samal, 1931. aastal ootasid teda külalisetendused Haagis. Pavlova kiirustas ega pööranud tähelepanu algavale nohule. Nohu läks üle kopsupõletikuks, seejärel tuli pleuriit.
Kummaline, kuid kui haigestus Anna, närtsis roosipõõsas. 23. jaanuaril, nädal enne oma 50.sünnipäeva baleriin suri.
Legend räägib — või on see siiski tõsi? — et Anna Pavlova tahtnud vahetult enne surma voodist tõusta ning nõudnud talle omasel käskival toonil: “Pange mulle valmis Luige kostüüm!”
Allikas: Imena
