Pigem narkomaan kui ülekaaluline?

Midagi on väga valesti, kui ühiskond aktsepteerib pigem narkomaane kui ülekaalulisi inimesi, kuid just sinna poole me hüppesuuruste sammudega praegu liigume. Sain väga raputava elamuse kunagise reality-tähe Kelly Osbourne´i antud intervjuust.

Nimelt kirjeldas ta väga elavalt seda, kuidas temasse veel mõnda aega tagasi suhtuti. Siis, kui ta veel paks oli.
„Hollywoodis on parem olla narkosõltlane kui paksuke,“ avameelitses nüüd ligi 20 kilogrammi kergem Kelly. „Ma sain suurema põrgu osaliseks selle eest, et olin paks, kui selle eest, et olin täiesti pöörane narkomaan. Ma ei hakka seda iialgi mõistma.“

Mina ka ei hakka. Iga kord, kui mõne naistele pühendatud ajakirja või veebilehe lahti lööd, vaatab sulle vastu umbes tuhat nippi, kuidas edukalt kaalu langetada, kuidas vähem süüa. Kuidas riietuda nii, et saledam paista. Sest paks olla on kole. Keegi ei taha ju, et tema riiete alt voldid välguksid ja mis veel hullem, keegi ei taha, et tema suurusnumber ulatuks üle 38. Veel parem kui mitte üle 36.

Samal ajal näeme ka pilte kuulsustest, kel ninaalune pulbrine või jalad kandmiseks liiga nõrgad. Sellega on natuke kehvasti jah, aga ega ei ole ju kerge olla filmi- või muusikastaar. Need elukutsed nõuavad vahel pingutamist suisa nii, et veri ninast väljas. Peaasi, et kallitel staaridel tselluliit seelikuääre alt ei piiluks.

Rasvumine on üks kole haigus, kuid veel koledam on endaga kimpus olev inimene, kes käe toidust kaugemale sirutab. Loodetavasti suudavad Kelly Osbourne´i sarnased inimesed tõestada, et abi ja tähelepanu vajavad siiski mõlemad probleemid.