Mehejutt: Naistepäev ja mida sellega ette võtta

PINO KOLUMN: Segadusse ajab.
Ühest küljest pole see nagu enam mingi püha. Eriti kuna see on kah punane püha. Kes neid ikka enam mäletabki. Päriselt ka. Mul on uduselt meeles, et lisaks niinimetatud meestepäevale, ehk N. armee aastapäevale, mis ilmselt püsib meeles tänu naabrusele Vabariigi sünnipäevaga, olid mingid veel.

Mingi konstitutsioonipäev isegi. Riigipöörde aastapäev, mis sigaduslikul moel alati sattus koolivaheajal olema, nii et vaba päev täitsa lörris. Ja muud ei olegi meeles. Justnagu.
Ometi hakkad märtsis natuke kihelema. Peaks sellest 8. märtsist välja tegema… või ei peaks? Peaks ilkuma ja itsitama, nagu seda aastaid tehtud, et algselt on see naisproletaarlaste päev, purupunane, Clara Zetkini leiutis — aga nüüd on ju kõik naised puha juhtivtöötajad, kes arvatavasti solvuksid, kui neile proletaaritar öelda.
Lame nali, suhteliselt.
Või ikka peaks… Nagu kunagi noores eas tormatud läbi tuisu lilli ostma, mis hingehinda maksid. Ja varahommikul ühikatuppa sisse vajutud, nelgid, kõigile!
Ehkki taheti tegelikult vaid ühele viia. Noorest ja armunud peast ollakse ikka vasikas küll. Häbelik ka — et pärast ei hakataks küsima: aga miks ainult sulle ja mis sul selle tolvaniga on.
Isegi hea, et tollastesse ühikatubadesse üle nelja plika ei mahtunud. Kus selle kulu ots…
Naisi on ju nii palju. Ühele viid lilli, teised solvuvad äkki. Ja läheb veel mingiks sosistamiseks ja sosistamine jõuab eiteakuhu ja eiteamillise kujuga. Pärast ei anna ära lappida.
Ja jällegi, kus selle kulu ots. Lilled ei maksa tänapäeval just vähe. Eriti 8. märtsil. Venelased pidavat hinna üles lööma, nagu räägitakse. Üks teadja naisterahvas nentiski, et vene mees ostab roose ikka meetriga ja kingib neid siis, kui aga vähegi põhjust on. Ise vaatas mind süüdistavalt. Ehkki  polnud üldse märts.
Eks olnud piinlik küll. Nii enda kui kõigi teiste pärast. Ei oska nagu… kui pole nagu põhjust. Tähtpäev või nii. Või siis mingi tembuga hakkama saadud. Oi, siis on küll lilli kingitud nii, et vähe pole. Ämbriga lausa. Sest hästi häbi oli kõige pärast, mis tehtud. Veel enam selle pärast, mis tegemata jäänud. Tavalised külmrelvad — ei helista, ei kirjuta ja muidu on kah kuhugi täiesti ära kadunud. Tavaline eesti mees.
Võib-olla sellepärast tundubki lillede vedamine imelik. Selline vabandus. Tuppateinud kassi nägu tuleb kergesti pähe ja kaugel see küsimus: mis sa jälle teinud oled? Või kavatsed kokku keerata.
Juba ette piinlik.
Aga vist ikka peaks. Naised on ju toredad. Mõned eriti. Mõned kohe väga. Peaks… peaks… peaks…
Ei teagi kohe, mis teha. Võtaks ennast kokku või laseks minna nagu ikka.
Veel on õnneks aega põdeda ja mõelda.
Kuigi väga vähe.