Kui ütleks teisele õige ... ilusti!
Mulle ütles kord üks naisterahvas, et tema ei võta kunagi ühtegi komplimenti tõsiselt, sest neid tehakse ainult omakasupüüdlikel eesmärkidel ja tagamõttega. Samuti ei kipu tema ise kedagi kiitma, sest see pidi olema lipitsemine. Huvitav suhtumine, millega mina absoluutselt ei nõustu. Ma ei leia küll, et ma käitun lipitsejalikult või pugejalikult, kui sõbranna uut soengut või mõnusat puhanud ja rõõmsat olekut kiidan. Samuti ei jäta ma kunagi ütlemata, kui kellelgi on seljas või jalas midagi sellist, mis mulle meeldib või kandjale imehästi sobib. Meie hallis ja sombuses kliimas tuleb päikest ikka südames kanda ja seda ka teistesse südametesse süstida. Morni, kurja ja õelat olekut on siin väikeses riigis niigi. Millegipärast haakuvad inimesed palju kergemalt negatiivse klatšiga kui teiste kiitmisega. Ega naljalt ikka midagi head näha ei taheta.
Mõned inimesed ei oska komplimendile isegi reageerida. Hakatakse punastama, kätega vehkima ja kohe negatiivset ja ennasthalvustavat võrdlust otsima. Üritad inimesele hästi öelda, aga justkui solvad teda. Kohutav!
Minu arvates võib ühe ilusa sõnaga täiesti ootamatul hetkel inimesel terveks päevaks tuju heaks teha. Küll on armas, kui väga kiirel hetkel, kui tundub, et hing on niidiga kaelas ja peeglisse ei ole ka aega vaadata, ütleb keegi sulle midagi head või teeb positiivse märkuse su kohta. Minu arvates annab see energiat. Paljud arvavad ehk teisiti.
Ma olen õnnelik inimene, minu sõprade hulgas on üksteisele hästi ütlemine igapäevane asi, tõesti märgatakse, hoolitakse ja öeldakse ka välja. Minu sõbrannad helistavad ka peale ajaleheartikli lugemist ja ütlevad, mis neile minu jutus meeldis ja millega nad nõustuvad.
Samas olen ma võõramas seltskonnas istudes täheldanud inimesi, kes istuvad, vaatavad telekat ja kritiseerivad. Ei ainsatki meeldivat inimest, jube kujundus, loll jutt, tobe saade jne. Siis võetakse tavaliselt ette viimane Kroonika ja lahatakse üksipulgi läbi kõik persoonid, kellel pole loomulikult ühtegi head külge. Pildid on ju ka kõik fotoshopitud, muidu on need inimesed ikka koletised. Ma olen neid kritiseerijaid siis põnevusega jälginud. Ei ole nad tavaliselt väga silmapaistvad ja eredad kujud, ei suuda peale teiste mustamise ka muud teemat vestluseks arendada ja peale nende endi ei meeldi neile siin maailmas keegi, seega ei tee sellised inimesed ka kunagi komplimente. Kurb, nii on ju hirmus elada.
Kui keegi end ära tundis, siis minu väike soovitus. Vaadake korraks inimesi enda ümber selle pilguga, mis on neis head? Proovige seda neile öelda, vaadake reaktsiooni, uskuge, see teeb teie enesetunde ka paremaks. Televiisorit ja ajakirja võiks ka vahel proovida vaadata kui meelelahutust, mitte kui vaenlast, ikka head ja ilusat ka märgates. Nii mõeldes ja elades, pisikestele ilusatele asjadele tähelepanu juhtides on endal hoopis mõnusam tunne elada ja tuju on hea ka siis, kui väljas on just selline hall ja mittemidagiütlev ilm nagu täna.
