Kuidas suhtuda mitmenaisepidamisse?
Kuidas me õiguspoolest suhtume mitmenaisepidamisse?
Idee just sel teemal kirjutada tekkis ühest põnevast telefoniintervjuust, mille tegime viimases Naistekas (raadiosaates — toim.). Helistajaks oli eestlane, kes elanud aastaid Türgis — maal, kus mitmenaisepidamine on täiesti enesestmõistetav. Mees, kes helistas, oli äärmiselt huvitav jutuga, laia silmaringiga, palju näinud-kogenud ja see mees armastas türklannat. Tõsi küll vaid ühte neist, sest enama jaoks napis tal seda va krabisevat. Türgis olevatki mitme naise pidamise juures kõige olulisem see, et mees suudab neid naisi ülalpidada ja võimaldada neile muretu elu. Naised tööl ei käi, nende vahel on jagatud kodutööd. Üks koristab, teine teeb süüa, kolmas on ema — ehk siis see, kes sünnitab mehele järeltulijad ja hoolitseb nende eest.
Nii mees siis rääkis, suutmata kuidagi mõista, miks Eesti naised taunivad mitmenaisepidamist.
Minu kui Eesti naise jaoks on aga absoluutselt mõistmatu, kuidas ühel mehel võib selline küsimus üldse pähegi tulla ja vastus arusaamatu olla?
Lühidalt öeldes arvan mina, et peamine põhjus on kasvatuses. Sest meid, Eesti naisi ei kasvatata alandlikus, mehi teenivas vaimus. Vibutan näppu kõigi nende pihta, kes mind feministiks sõimama hakkavad — ma ei ole feminist ja ei poolda feminismi.
Jah, mulle meeldivad mehelikud mehed ja naiselikud naised, aga ma ei tõsta mehi naistest kõrgemale pjedestaalile. Ega kujuta iial ette, et Eesti naine — töökas, iseseisev, haritud, karjäärihuviline, isikliku pangakontoga — oleks nõus jagama oma kodu veel nelja või viie taolise naisega.
Naistega, kes peaksid mahtuma ühte kööki, jagama vannituba ja oh õudust, ka üht ja sama meest!
Eesti Naine!!!???
Mitte kunagi!
Vähemalt minu arvates!
Võib-olla on erandeid… Naisi, kes on nõus tegema mida iganes, elama kuidas iganes, kui keegi selle kõik kinni maksab ja kunagi üleliigseid küsimusi ei esita. Need omadused vist ei käi kokku jälle Eesti mehega.
Samas… olen istunud ühes lauas väga eduka puhastverd eestlasega, kes kurtis tõsimeeli, et tema peab ülal nii nelja naist kui ka loomulikult kõiki oma lapsi (palju neid kokku oli, ma ei mäleta), kuid mees tahaks oma elu lihtsamaks muutmise nimel kõik naised-lapsed ühe katuse alla kolida. Nii näeb ta oma lapsi tihedamini ju!
Kuid naised ei olnud mehe suurepärase ettepanekuga sugugi nõus.
“Mis neil viga on?” küsis härra selgelt hämmingus.
Teades, et tegu on vaimselt terve inimesega, ei suutnud ma esmalt mõista, kas mees teeb nalja või mängib lolli. Aga kujutage ette — tal oligi tõsi taga. Ta vaeseke tõesti ei saanud aru, miks tema eksnaised ei taha ühe katuse all elada, tema ju kannab kõik kulud!
Olen elus rumalust näinud, aga mitte sellist!
Mees, kes oskab teha raha ja rääkida igal teemal, mis vaid vestluses esile kerkib, ei mõista nii lihtsat ja pisikest asja.
Mees ei mõistnud, et neil naistel on tunded ja eneseväärikus.
Elus kõike raha eest saanuna, ei adunud see mees, et temast lahutatud kaasa on ka edaspidises elus Naine, mitte vaid keha, kes on mehel lapse sünnitanud ja omab nüüd kohustust tema raha eest laps suureks kasvatada ja ikka nii, et see Härra Rahakotile võimalikult mugav oleks.
Jube!
Meie vestlus Härra Rahakotiga lõppes hetkel, mil katkes mu kannatus. Sest me jäime kumbki oma seisukohale: tema meelest olid naised lollid, minu meelest puudus Härra Rahakotil mõistus.
Kuidas seda teemat kokku võtta, ma ei tea?!
Ehk vaid nii: mida arvate teie?
Kannatust soovides
Kirsti
