Vaglateraapia: õudselt mõjus ravi
Kui aga tervis on käest ära ja tavameditsiin enam inimest aidata ei suuda, tulevad appi pisut ebatraditsioonilisemad raviviisid. Üheks selliseks ongi vaglaravi ehk haavade ravimine kärbsevakladega.
Vaglaravi ongi just täpselt nii ebameeldiv kui see kõlab. Vaatamata sellele aga on paljud inimesed sellest abi saanud. Vaglateraapia võeti ravipraktikasse 1929. aastal. Selle ravimooduse kasutamise kõrgaeg oli 30-40ndatel aastatel. Siis panid sõjaväearstid tähele, et raskelt viga saanud sõdurite haavad paranesid üllatavalt hästi ja kiiresti, kui neisse kärbsevaglad olid elama asunud. Meetodist loobuti siis, kui tööstuslikult hakati tootma antibiootikume.
Tänapäeval ei ole vaglaravi enam nii populaarne ja levinud kui vanasti, kuid siiski kasutatakse seda ka praegu, kusjuures ei ole see ravitsejate ning alternatiivmeditsiini pooldajate pärusmaa — protseduuri viivad läbi haiglates töötavad arstid. Eriti levinud on vaglaravi Ameerikas, kus see on heakskiidetud isegi Toiduohutuse ja Ravimite Agentuuri poolt ning kus arutatakse selle üle, kas ka tervisekindlustus antud ravi katma peaks. Euroopas kasutatakse vaklu ravieesmärgil kõige rohkem Inglismaal, kus viimastel aastatel on selle kohta tehtud ka mitmeid uuringuid.
Tegemist ei ole küll päris igapäevase protseduuriga, eelkõige kasutatakse haavade puhastamiseks siiski tavapäraseid vahendeid ja põletiku raviks antibiootikume. Küll aga tulevad vaglad appi siis, kui eriti tähtis on haava paranemise kiirus — nimelt puhastavad ja ravivad vaglad haavu väga kiiresti, mis ongi selle raviviisi peamine pluss ja eelis tavapärase ravi ees. Tähtis on kiirus näiteks siis, kui inimene vajab nahasiirdamisoperatsiooni, mistõttu ongi vaklu tihtipeale just enne operatsiooni kasutatud.
Kuidas vaglad haava ravivad?
Väga lihtsalt — nimelt söövad nad haiget ja mädanenud kudet, jättes terved kohad puutumata. Haava puhastavad nad nii hoolikalt, et arstid on neid koguni mikrokirurgideks nimetanud. Lisaks eritavad nad ainet, mis desinfitseerib, tapab baktereid ja kiirendab paranemist.
Raviks ei tarvitata muidugi kõiki suvalisi kärbsevaklu. Protseduuriks kasutatakse spetsiaalsetes steriilsetes tingimustes kasvatatud vaklu. Nad asetatakse inimese haava sisse ning kaetakse seejärel õhku läbilaskva sidemega. Vakladel lastakse seal olenevalt haava suurusest tegutseda 48 kuni 72 tundi. Kui side eemaldatakse, on vakladel kõhud täis, seega on nad oma töö teinud ning eemaldatakse haavast.
Mõnikord kasutatakse vaglaravi lamatiste ja operatsioonijärgsete haavade, kõige rohkem aga diabeedi tõttu tekkinud haavandite raviks. On ette tulnud juhtumeid, kus vaglad on inimest niipalju aidanud, et patsiendid, kes olid diabeedist tingitud jalahaavandi tõttu nii raskes seisus , et vajasid lausa jala amputeerimist, ei pidanud seda tänu vakladele läbi tegema ning said normaalselt edasi elada ja hea elukvaliteedi säilitada.
Tuleb tunnistada, et tegemist ei ole küll meeldiva protseduuriga, pigem vastupidi — paljud patsiendid on kurtnud, et nad tunnevad vaklu “tegutsemas” ning see on üsna ebamugav ja võib olla ka valulik. Küll aga võib ebamugav olla ka tavapärane haava puhastamine ja sidemete vahetamine.
Inimesed, kes on vaglateraapia läbi teinud, tunnistavad, et algul pani ainuüksi mõte väikestest vingerdavatest ussikestest oma kehal nad hirmust värisema ning see tundus täieliku õudusunenäona. Nad otsustasid aga siiski kummalise ravi kasuks, kuna see tundus olevat viimane õlekõrs ja loomulikult olid nad õnnelikud, kui nägid, et vaglad on tõepoolest imet teinud. Mõni patsient on koguni naljaga pooleks öelnud, et kiindus väikestesse elupäästjatesse niivõrd ära, et hakkas neile juba kui lemmikloomadele nimesid välja mõtlema.
