Vasaku jala kõrvale, ja otse talla alla!
Mina olen selliseid naisi näinud ja päris mitmeid. Ma olen vahel isegi mõelnud, et ehk valdkonnas, kus mina olen terve elu töötanud, on sellised mehed, keda ongi ehk naistel (kes tele- ja raadiotööga kokkupuudet omanud ei ole) raskem usaldada. Kui Sa ikka tead, et on suur hulk naisi siin väikeses riigis, kes iga vähegi tuntud näo peale tormi jooksevad ja kui sa ise oled kunagi olnud üks nendest, võib-olla tõesti ei julge siis meest üksi postkastist ajalehtegi tooma lubada?
Naljakas on see, et sellised naised ei tunne kunagi piire ja ei saa aru lihtsast tõsiasjast, et kui mees on tööl, siis ta peaks seal justkui tööd ka tegema. Töökoht, eriti kui seda ruumi jagatakse veel kolleegidega, (kellega mees ühist projekti teeb) ei ole koht kus elada oma hommikul pooleli jäänud intiimelu. Kuidagi piinlik on teistel inimestel seal kõrval arutada mingeid tähtsaid küsimusi, milles ka too naise suudluste alla mattunud härrasmees osaline on.
Üpris veider, kui selline naisterahvas istub ka koosolekul,(kuhu kõrvalistel isikutel mingit asja ei peaks olema) truult oma mehe kõrval ja teatab keset koosolekut kõlaval häälel: „Sa pidid mulle hambaarstile aja panema! Panid või?”
Järgmisel päeval katkestab ta töö avaldusega, et see mees peaks nüüd temaga hambaarstile kaasa tulema, sest tema sinna üksi küll ei lähe. Selgituseks ütlen, et tegu oli naisega, kelle vanus jäi kolme- ja neljakümne vahele, auto ja isegi juhluba olid olemas, seega oleks ta täiesti võimeline omapäi liikuma. Aga ei!
Toatäis inimesi vaatavad üksteisele juhmide nägudega otsa, kui see mees hakkab alandlikul pilgul oma tööülesandeid kolleegide vahel jagama, „Äkki aitate, teete ära, ma pean naisega hambaarstile kaasa minema!” Tule taevas appi, kust sellised naised tulevad ja kuidas nad muidu täiesti terve mõistusega mehed sedasi rumalalt käituma panevad?
Samas, äkki ei olegi mees see õnnetu kannataja, ehk kutsub ise naise tööle kaasa, tõestamaks, et ta on ontlik ja truu? Täiesti võimalik, aga miks siis teised kannatama peavad?
Eriti raskeks teeb selline olukord naiskolleegide elu, nagu ei julgegi seda valvatavat meest tülitada, mis sest, et oleks vaja üht-teist pikalt arutada-töö ju selline! Äkki see ei meeldi ta naisele. Tavaliselt ei meeldigi. Töö meedias on ikkagi loov, asjad sünnivad ühiste pikkade arutelude tulemusel, aga mida sa arutad, kui kellegi kuri silm sind pidevalt jälgib ja naised loevad naiste mõtteid, eriti, kui need on pilgus kirjas: „Mine mu mehest eemale, bitch!” Jube!
Mida selline valvamine sellele valvajale pakub? Annab turvatunde, et kui ma ei lähe temast kaugemale kui poolteist meetrit, siis on kõik ok?
Kui inimene petta tahab, teeb ta seda nii kui nii, sabassörkimine selle vastu küll ei aita. Patused mõtted panevad pea tööle, valvake te palju tahate.
Armsad inimesed, kes te just sedasi, valvekoerana, käitute - palun mõelge natuke nendele inimestele, kes teie kalli kaasaga ühist tööd teevad, te teete nende inimeste elu põrgulikult raskeks, otsesõnu te segate neid ja nad ei salli teid seetõttu. Hankige endale elu ja töö, mis oleks põnevam, kui see jube kahtlustava valvuri oma ja inimesest ei tohi teha suhtevangi. Kui kooselus puudub usaldus - mis kooselu see siis on ja mis on selle kooselu mõte või milline on selle tulevik?
Selline käitumine ei too armastust juurde, küll aga suudab selle ilusa tunde üpris ruttu hävitada.
Ilusat kevadet soovides
Kirsti
