Lapsed on näljas
Kuidas aidata lapsi, kes kodus süüa ei saa? Antud loos seletas ka valla sotsiaaltöötaja, et tegelikult on raskustes olevatele peredele ka abipakid, mis sisaldavad just toiduaineid, aga kui vanemad kodus süüa ei tee või siis on lapsed üleüldse peaaegu omapead jäänud...sel juhul ei ole nendest toidupakkidest mingit abi. Ehk siis, ei ole mõtet loota riigi abile, kui inimesed, kes oma lapse eest hoolitsema peavad, seda lihtsalt ei tee. Pole mõtet maksta abiraha, kui laps jääb ikkagi eluks esmatähtsast hoolitsusest ja toidust ilma.
Imestama pani mind see, et jutt käis väikesest maakohast, kus kõik tunnevad kõiki. Enamikel inimestel maal on ju olemas oma aia- ja põllulapid, kasvatatakse pea kõike, mida toidulaual esmatähtsaks peame. Asetades ennast sealsete korralike ja hoolivate inimeste asemele, ei suuda ma mõista üht - lapsed mängivad ja lävivad ka pärast kooli, nende kehvades tingimustes kasvavate laste olukord on ju enamasti sellises kohas kõigile teada. Kui minu laps sõbrustaks mõne taolisest perest pärit lapsega, tunneksin ma igapäevaselt huvi, kas tal on ikka kõht täis ja kutsuksin igal juhul oma söögilauda. Laps ei ole ju süüdi, laps tahab süüa.
Loomulikult võib keegi vaielda ja öelda, et endalgi raha vähe, ei jõua ju kõiki sööta-aidata. Vaidlen vastu, paar kartulit kastmega või ports makarone ei tee ühtegi peret vaesemaks. Pannkoogid moosiga pühapäeva hommikul - ikka jääb neid üle. Miks mitte siis jagada? Hullem peaks olema teadmine, et kui ise oma perega mõnusalt täissöödud kõhuga õhtul magama lähed, on kusagil kõrvalmajas laps, kes kannatab alatoitluse all ja keegi ei võta tema aitamiseks midagi ette.
See on tegelikult puhtalt südametunnistuse ja inimeses oleva soojuse teema. On ka väiksemates kohtades olemas ju kohvikud, kus alati salatit ja saiakesi üle jääb. Miks ei võiks sellised kohad hädasolevatele lastele korra päevas kõhutäidet pakkuda. Lihtsalt ja odavalt, lapsed ei söö ju palju, aga kõht peab neil täis olema. Saab ju ka jagada, täna kutsud sina, homme mina ta enda juurde sööma.
Kõige lihtsam on muidugi koolidel ja lasteaedadel, lõunasööki jääb alati üle. Ärge andke lasteaias nendele lastele õhtuooteks võileiba ja õuna. Andke neile sama toitu, mida süüakse lõunaks ja seda on alati rohkem, kui tegelikult ära tarbitakse. Söötke lastel kõhud enne kojuminekut täis. Sama on koolitoiduga. Allesjäänud toit lendab kas prügikasti või leiab tee söögitädi kodusele lauale. Ma arvan, et arukam oleks sellega taaskord kindlustada kõhutäis neile, kes seda kodus ei saa.
Kindlasti leidub inimesi, kes artikli all olevas kommentaariumis hakkavad võtma sõna, miks ei saa nii või teisiti käituda, et siis hakataksegi ära kasutama, inimesed on kavalad ja saadetakse kõik lapsed tasuta sööma jne... Kindlasti leidub ka neid, kes mind naiivseks ja rumalaks tembeldama kukuvad, aga mina olen vähemalt midagi välja pakkunud ja uskuge mind, tegelen selle teemaga kindlasti edasi, kaasates inimesi, kes saaksid neid lapsi omalt poolt toetada. Kui teil midagi paremat välja pakkuda pole, siis ei ole mõtet ka antud teemal kaasa rääkida, see on niisama ilkumiseks liiga valus.
Armsad inimesed, vaatame maailma südamega ja kui kuidagi aidata ei saa, siis kuidagi saab ikka. Teie head ideed on teretulnud!
Kirsti
