ÕPETAJA PIHTIMUS: ma võtsin alaealise süütuse!
Tema pikk muskliline keha ja varakevadises päikesest pruunistunud jume ei saanud ju kuidagi lapsele kuuluda.
Esimest korda nägin teda just nii — poolpaljana, mööda rannaäärt jooksmas. Palja ülakeha ja varvastega, silmad vidukil, suu ehk õige pisut muigvel. Mu koer jooksis Talle esmalt järele ja siis hüppas otse risti ette.
Tema põikas madalasse vette, plaksutas korraks käsi ja jooksis edasi.
Me kohtusime nii veel mitmel hommikul. Koer teda enam ei kimbutanud, kuid meie pilgud kohtusid ja tema naeratus… Ta meeldis mulle. Kuid ometigi ei olnud meil midagi muud ühist. Vaid need järveäärsed hommikud. Kuni päevani, mil pidin mõneks nädalaks tööasjus ära sõitma.
Bussiga mööda suveks valmistuvad kuppelmaastikku sihtkoha poole loksudes püüdsin tööplaani paika panna: olin just oma klassi suvepuhkusele saatnud ning ees ootas õpetaja suvetöö — laager. Seekord olin vastu võtnud Lõuna-Eestisse tehtud pakkumise. Noorele kohaselt tahtsin teha midagi põnevat ja nii otsisin väljakutseid. See laager oli peenelt öeldult komplitseeritud noortele.
Peatuses olid vastas laagriülem ja paar vanemat kasvatajat. Kõik umbes 30-aastased mehed. Sain teada, et laagris on 30 noort, neist valdav enamus 12-16-aastased poisid. Tüdrukud olid nooremad. Enne õhtust rivistust ma lastega aga ei kohtunud.
Sain omaette toa, laagriplatsi kaugemas nurgas seisvas majakeses. Suitsusauna ja päikesest kuumenenud puude lõhn tungisid läbi avatud akna otse kopsudesse. Pakkisin asjad lahti, vahetasin riided ja heitsin voodile.
Ülema jutust meenus äkki fakt, et olen laagris ainus naine. Või nagu ülem kohmetunult parandas: "Sina oled meil ainuke omasugune siin, teised kaks on alles plikad."
Ma olin 23, äsja valusalt suhte lõpetanud naine. Ja minu ümber olid järgmised kolm nädalat ennast ja maailma avastavad ning trotsivad mehehakatised. Jeee! Hakka või meestevihjakajaks. Sest tõenäoliselt kuuluvad minu päevadesse nüüd vähemalt esialgu nii tissipassimine kui ka ropud naljad. Väljakutsed missugused!
Õhtusel rivistusel nägin ka teisi kasvatajaid, kaks noort neiutki — nemad kantseldasid väiksemate laste rühma. Minul kui spordikasvatajal tuli aga kokku puutuda kõigiga. Et algus kergemalt sujuks, oli ülem mulle ka abilise leidnud.
"Ta on väiksest peal meie laagris käinud, sel suvel siis viimast korda ja kuna tal on kogemusi siin, siis on temast sulle kindlasti rõõmu," kiitis ülem ja viis mu pisut eemal seisnud kasvatajate juurde. Tõstsin männikäbidega kaetud rajalt pilgu ja vaatasin otse tuttavasse näkku — see oli seesama paljasjalgne jooksja.
Kohmetusime ilmselt mõlemad ja ehkki ta naeratas, ei muutnud seegi meid julgemaks.
Kuna järgmiseks hommikuks oli plaanitud metsapäev, oli mul ees vabam õhtu. Kuid ma läksin pärast õhtusööki peaaegu otse magama.
Uuel hommikul ärkasin pisut enne päikest. Tugevalt erootilisest unenäost segaduses kõndisin jõe äärde ja istusin jalgupidi vette. Linnud lausid nagu viimast päeva. Ilmselt seepärast ei kuulnudki ma, kuidas Ta lähenes ja otse mu selja taha seisma jäi. Ta ei öelnud midagi, lükkas vaid mu juuksed kaelalt kõrvale ja puudutas mu kõrva ning libistas käe üle õla.
Tema liigutused tundusid kindlad, kuid pisut arglikud. Tundus, nagu oleksin neid liigutusi varem kuskil filmis näinud. Ometigi oli see kõik erutav. Ilma Teda nägemata nägin silme-ees paljasjalgset jooksjat. Unenägu oli muutumas tõeluseks.
Hetk hiljem surus Ta end mu vastu, haaras tugevalt õlgadest ja palus sosinal: "Armasta mind!"
Olin jahmunud. Selliseid hetki ei ole ju päriselt. Mehed ju nii ei tee. Vähemalt mitte Eestis.
Kuid need mõtted ei lugenud. Sest Ta oli siin ja ma ju tegelikult tahtsin seda.
Vahetult pärast päikesetõusu, kui Ta ujumast kaldale tagasi tuli ja mulle lilli rindade vahele ja kõhule pani, hakkas Ta lõpuks rääkima. Loodusest. Neist lilledest, mis kaldal õitsesid ja lindudest, kes ikka veel laulsid. Tema juttu katkestas laagri äratussignaal. Ma ei teadnud, kas minna tagasi koos Temaga või mitte? Püüdsin kaldale asjatama jääda, kuid Ta võttis mul kindlalt käest ja vedas mu kaasa.
Pärast lõunapausi tulime me siia kaldale juba koos. Kõik kordus. Väljaarvatud jutt, kuigi rääkis põhiliselt just Tema. Kõigest ja huvitavalt.
Õhtuhämaras kolis Ta sõnagi lausumata minu tuppa.
Kuid meie suhe oli vaid meie oma. Me ei käinud kaelakuti ega olnud muul moel teistele pinnuks silmas. Me lihtsalt olime samas majas.
Vanusest me ei rääkinud. Hoopis elust ja tulevikust ja unistustest. Rääkisime kõigest ja ei millestki konkreetsest. Oma elusid ei tahtnud me kehade kombel millegipärast jagada.
Veidi enne laagri lõppu hakkas mulle tunduma, et Ta on kuidagi... kaugenenud. Siis rääkis Ta äkki, et Tal on tütarlaps, kellega oli vahetult enne laagrit tülli läinud. Kuid nüüd plaanib leppimist, sest… tüdruk tahtis voodisse minna, kuid poiss ei olnud osanud. Ja kuna Ta ei tahtnud esimesel korral ebaõnnestuda, siis oli vaja kiiresti korralik kogemus saada.
Äkki mõistsin, mis oli mu roll. Millegipärast tahtsin ma alles nüüd teada, kui vana Ta on.
“Sain just 17,” kõlas vaikne vastus.
Sel ööl magas ta oma toas. Ka järgmisel.
Laagri lõpuõhtul tuli Ta lõkkeplatsil mu juurde, võttis kõigi nähes käest ja sosistas: “Mina kinkisin sulle süütuse ja sina kinkisid mulle elu võimsama kogemuse. Aitäh sulle!”
Oligi kõik.
