Süütud säutsud või sobimatud avaldused?
“Olen praegu koosolekul ja mu rasedus katkes. Jumal tänatud — see säästis mind pagana pikast abordijärjekorrast Wisconsinis.” Kõigest 120 tähemärki säutsu populaarses netisuhtluse keskkonnas Twitter, autoriks Penelope Trunk, USA üks tuntumaid karjäärispetsialiste, kelle firma aitab inimestel sotsiaalvõrgustike toel ametiredelil ülespoole rühkida.
Varemgi netis avameelitsenud naine, kes on tema Twitteri kontot jälgiva rohkem kui 25 000 kasutajaga jaganud nii oma seksuaalelu pikantseid detaile kui ka menstruatsioonivaevusi, ei mõistnud sugugi, miks too teade avalikkuses pahameelt tekitas. Enda sõnul rääkis ta ausalt ja avameelselt lihtsalt sellest, et kahe puudega lapse emana ta rohkem järeltulijaid päris kindlasti ei taha, ning pidas suisa oma kohuseks kaassäutsujaid järjekordsest eluseigast informeerida. Lisaks leidis karjäärinõustaja, et nurisünnitus pole ainult tema, vaid ka paljude teiste naiste jaoks valus, ent tuttav teema.
“Kui 25 protsenti naistest on selle läbi elanud ja 75 protsenti viljakas eas naistest käib tööl, tähendab see ju, et enamik rasedusi katkeb just töö juures — ma pole ainus, kes selle läbi on teinud,” õigustas naine end ühes intervjuus. “Naistel on aeg hakata häbi tundmata rääkima sellest, mida nad üle on elanud. Usun, et paljud mu lugejad on sellega nõus, ning kes seda lugeda ei taha, ärgu lugegu.”
Ent ometi tõstatati pärast Penelope Trunki juhtumit avalikkuses küsimus: kas avameelitsemine on internetis läinud liiga kaugele? Ühe USA-s tehtud uuringu järgi kahetseb 22 protsenti sotsiaalvõrgustike kasutajaist mõnd enda postitust. Loodetavasti on nende hulgas ka Lindsay Lohani isa, kes säutsus oma Twitteri kontol neiu väidetavast nakatumisest HIV-ga, kusjuures viiruse saanud noor meediastaar Sony bossilt Tommy Mottolalt. Postitus korjati küll kohe ära, ent oli juba liiga hilja — tähelepaneliku staarblogija Perez Hiltoni vahendusel jõudis uudis üle ilma levida. Hiljem süüdistas Michael Lohan küll küberpätte konto hõlvamises ja libateadete saatmises, samuti Perez Hiltonit, kes tahtvat ta perekonda hukutada — ent kahju oli juba tehtud ja küllap jahvatavad kohtuveskid peagi usinalt. Perez Hiltoni jälgijad mõistsid Lindsay isa säutsu igatahes kurjalt hukka. “Lugesin Michael Lohani varasemaid postitusi Twitteris — häbi võiks tal olla, niimoodi oma perekonna musta pesu avalikkuse ees pesta!” hurjutavad nad.
Twitterisse emaüsast
Kuid on ka neid, kes rõõmusõnumeid pereringis hoida ei malda. Nii näiteks otsustas New Yorgi ülikooli kraadiõppetudeng Corey Menscher, et tema ja ta abikaasa Elleni järeltulija peab twitterdama juba emaihus. Mees mõtles välja Kickbee — elastse vöö, mis on ühendatud elektrooniliste sensoritega, need omakorda edastavad signaali Bluetoothi abil Twitterisse. “Täna kell 20.30 põtkisin emmet!” kuulutab beebi. Üleilmset huvi nautiv Menscher on juba välja töötamas Kickbee versiooni teisegi populaarse suhtluskeskkonna, Facebooki tarvis.
Mis ajab aga inimesed võhivõõrastega intiimset infot jagama? “Arvan, et anonüümsus,” pakub psühholoog Voldemar Kolga. “Teatada oma lähedastele on raskem kui üldse ennast avada. Avada on aga vaja. Isegi sel viisil jagatud mure on siiski jagatud ja seetõttu väiksem. Ent konkreetse inimese nõustamine on tihtipeale raskem kui sajale inimesele loengu pidamine,” selgitab psühholoog. “Inimene seisab niisiis dilemma ees: muret endasse jätta on raske, aga sellest kellelegi rääkida pole samuti kerge. Nii otsustataksegi: räägin ja avan ennast poolavalikus ruumis, niinimetatud sõpradele.”
Säuts vannis ja WC-s
Juba praegu võib netiavarustest leida sadu psühholoogide ja teiste spetsialistide soovitusi, kuidas sotsiaalvõrgustikes ja suhtluskeskkondades käituda ning kasutada pakutavaid virtuaalseid võimalusi parimal võimalikul moel. Soovitused kuluvad marjaks ära, sest nende sihtgrupp suureneb üha — isegi pisikeses Eestis ületas Facebooki kasutajaskond hiljuti 200 000 piiri, lühiteadete jagamiseks mõeldud Twitteri kasutajaks on registreerunud juba üle kümne miljoni inimese maailmas ning väidetavalt kasvas Twitteri kasutajaskond aastaga 475 000-lt seitsme miljoni inimeseni. Üks mõne aasta tagune uuring selgitas välja, millal säutsutakse kõige enam — eks ikka tööpäevadel, kusjuures kõige rahulikum on esmaspäev, mitte reede, ja nädala haripunkt saabub kolmapäeval. Twitteri idee — postitada infot selle kohta, mida sa hetkel teed, mõtled ja tunned, ning seda kõike ainult 140 tähemärgi abil — on viinud aga selleni, et agaramad säutsujad ei malda hingega püsida isegi kohtingul, teatrietendusest või kinoseansist rääkimata, vaid kasutavad ilmarahvaga muljetamiseks isegi vannis või WC-s veedetud aega.
Ent ka Facebooki suhtestaatuse (vallaline-hõivatud-abielus) muutmine on andunud kasutajate jaoks sedavõrd oluline, et mõni sõltlane ei pea paljuks end suhtluskeskkonda sisse logida suisa laulatuse ajal — ameeriklanna Dana Hanna koduvideost võib näha noorpaari vahetult pärast seda, kui neid oli meheks ja naiseks kuulutatud, mobiili järele haaramas, et sotsiaalvõrgustikus märkida suhtestaatuseks “abielus” ja vastav säuts loomulikult kohe ka Twitterisse edastada. Mõnel juhul võib aga staatusemuudatus “näoraamatus” kauakestva kooselu ka lõpetada. Nii sai inglanna Emma Brady alles oma mehe Facebooki kontolt teada, et ta abikaasa Neil Brady paneb nende abielule punkti. Missugune võiks aga olla moodsa inimsuhtluse tulevik? “Järgmine suur trend on see, et inimesed saavad päriselt ka kokku,” pakub üks mu vaimukas Facebooki-sõber.
Fakte säutsumisest:
- 31% Twitteri kasutajatest säutsub restoranis.
- Rohkem kui pooled Twitteri kasutajad on säutsunud teatris või kinos.
- Iga kümnes säutsuja on vähemalt korra teinud Twitterisse postituse autot juhtides.
- 32% Twitteri kasutajatest leiab, et veedavad sotsiaalvõrgustikes liiga palju aega, ja 17% tunnistab, et seetõttu jääb mõni tähtsam asi tegemata.
Allikas: Computerworld 2009
