Ohutus eelkõige!
Psühholoogid ütlevad, et lastel on sellises olukorras šokireaktsioon, nad peidavad end ära. Olukorras, kus on tekkinud tulekahju, tuleb lapsi otsida kõige veidramatest kohtadest, kuhu iganes väike olevus mahub, sinna tuleb ka vaadata.
Kui mina väike olin, käisid minu vanemad päeval tööl, alates päevast, kui ma kooli läksin, olin igapäevaselt üksi kodus. Ema-isa tulid nagu ikka, pärast kuut. Minu ema korraldas mulle täieliku koolituse, mida teha, kui kodus läheb toru katki, tekib tulekahju, on keegi võõras ukse taga ja ehk mitte kõige paremate kavatsustega jne. Meil ei olnud tol ajal kodus isegi telefoni, aga naabritel oli kodune vanaema, seega teadsin ma täpselt, milline aken naabritel päeval lahti on ja kuidas abi kutsuda. Samuti ei tohtinud võõraga koos lifti siseneda ja koduukse juurde minna oma võtmega, kui keegi selline koridoris, kes seal mitte olema ei peaks.
Olen samu juhtnööre jaganud ka oma lastele. Meil on poistega kord nädalas õhtuti selline aeg, kus me räägime ikka ja jälle üle, kuidas käituda, kui midagi peaks juhtuma. Mida teha siis, kui suitsuandur häiret annab, kuidas sellisel puhul kõige kiiremini majast väljuda ja kuhu siis kiiruga minema peab. Kuidas naabreid teavitada jne. Kuigi meil ei ole kunagi olukorda, kus lapsed oleksid kodus omapead, nad on ju veel väikesed ka, aga nad peavad teadma.
Minu poja esimene küsimus oli: “Aga kui kaisukutsu jääb tuppa?”
Just selleks, et sellist olukorda ei tekiks, kus laps oma kaisulooma päästma minnes ohtu satub, seda juttu ikka ja jälle korrata tulebki.
Samuti olen õpetanud oma nelja-aastasele pojale, kuidas helistada emmele, issile ja suurele õele. Numbrid seisavad ilusasti nähtaval kohal ja laps oskab telefoni kasutada. Põhjus lihtne — kui lapsed vanaemaga kodus ja vanaemal peaks hakkama halb, ei jää abi kutsumata!
Halb võib hakata ka emal või isal, selliseid asju ei tea me keegi ette, kuigi oleme veendunud, et meiega ju midagi ei juhtu. Ikka selleks, et laps ei satuks lihtsalt šokki ja ei jääks abitult nutma, tuleb rääkida, kuidas sellisel puhul toimida.
Muidugi on olukord hoopis teine, kui midagi sellist juhtuma peaks, iga väike inimene saab sellises olukorras šoki, aga ma usun ja tean omast kogemusest, et selline šokk on siis palju väiksem, kui sa tead, mida teha. Lapsed on arukad tegelased ja saavad ilusasti hakkama, kui nad on ettevalmistatud.
Seega minu väike soovitus: kui teie kodus ei ole nendel teemadel räägitud, võtke kindlasti jutt üles. Õpetage oma lapsi selliste olukordade tarvis ja loodame südamest, et meie lastel oma teadmisi reaalselt kasutada ei tule.
Ilusat suve soovides
Kirsti
