Teeme moosist veini!
Eelkõige läheb selleks vaja moosi, ja esimene küsimus muidugi on.
KUI PALJU MOOSI?
Olen arvestanud niimoodi, et kui tavalistes veiniretseptides on 25 liitri veini tegemiseks kasutatud 4-6 kg marju, siis moosi olen võtnud nii umbes 5 liitrit vähemalt. Ei pea olema üks ja sama moos, võib kõik kokku segada, seda huvitavam tuleb.
Üks hea soovitus, mille olen leidnud: kui teil pole veini toorainet nii palju, kui retseptis ette nähtud, siis toimige järgnevalt: arvutage, kui palju teil ettenähtud kogusest puudu jääb, jagage see kogus kahega. Ja saadud koguse jagu tuleb siis veini lisada rosinaid. Näiteks oleks vaja 5 kg marju, aga teil on ainult 4 kg. Puudu jääb 1 kg, jagame selle pooleks, saame 500 g — nii palju tulebki rosinaid panna.
Moosid purgist käärimispudelisse või plastist käärimisnõusse, leige vesi peale. Vett lisada nii palju, et 20-23 liitrit täis saaks. Vanemad veinimeistrid kinnitavad, et kõige parem on allikavesi, aga kust seda tänapäeval ikka nii väga võtta on. Kes viitsib, võib vee ära keeta ja jahutada enne lisamist, aga mina isiklikult olen teinud tavalise kraaniveega ja midagi halba ei ole sellest juhtunud.
KAS LISADA SUHKRUT, KUI PALJU?
Siinkohal aitab nüüd hüdromeeter kõige paremini, sest näitab moosivee suhkrusisaldust — näidik võiks vähemalt 60- 80 peal olla. Magusam võib ka olla, loomulikult. Kui õiget mõõdikut pole, siis aitab ainult maitsmine — mida magusam virre alguses, seda kangem on lootust vein saada. Samas — liiga magus virre võib tähendada seda, et vein ei hakka käima, sel puhul aitab vee lisamine.
Ise olen veinile pannud juurde umbes pool kilo suhkrut, mitte rohkem. Kui kasutada käärimise peatajat, saab ju alati lõpus maitseks suhkrut juurde panna, kui vein peaks täitsa kuivaks käärima. Suhkrut tuleb veini alati lisada sulatatuna, st vähese veega tuleb suhkur ära sulatada ja alles siis sisse kallata.
Suhkruga ühele poole saanud, siis ikka veinipärm (veinipärmi stradikomplektide puhul ka toitesoolad ja ensüümid) sisse ja sooja kohta käärima. Oluline on jälgida, et virde temperatuur enne pärmi lisamist liiga kõrge ei oleks, sest veinipärm hukkub üle 28°C vees. Moosipaksu ei ole ma nädala möödudes välja kurnanud, vaid lasknud rahus liguneda kuni lõpuni, ega igast moosist tulegi väga paksu sadet.
Umbes kuu aja pärast, või ka vähem, oleneb suhkrukogusest ja ruumi soojusest, on vein ära käärinud, siis tuleb vein põhjasademe pealt ära valada. Seda on hea teha kummivooliku või spetsiaalse kurnamissifooniga, ettevaatlikult, et põhjavajunud sadet üles ei keerutaks. Mugav on, kui on võimalik kasutada teist samasuurt käärimisnõud, kuhu puhas vein ümber kallata. Selle puudumisel toimi nii: otsi kokku kõik supipotid ja muud majapidamises leiduvad õõnsad nõud ja lase puhas vein sinna sisse. Kalla käärimisnõu põhjast sade välja, pese nõu puhtaks ja kalla pottidest vein sinna sisse tagasi. Nüüd tuleb lasta veinil rahuneda ja selgineda.
Kui kasutad mõnda pärmikomplekti, kus käärimise peatajad ja selitajad kaasas on, siis talita edasi nii nagu juhendis kirjas — peataja sisse ja süsihappegaas välja loksutada.
Kuidas veinist süsihappegaasi välja saab? Üks moodus — kalla veini ligi 10 korda ühest nõust teise, kuni vahutamine lõpeb. Teine moodus: võta käärimisnõu kaanelt vesilukk ära, suru pöial vastu auku ning raputa veininõud tugevalt. Kui pöidla lahti lased, pääseb süsihappegaas välja. Korda tegevust niikaua, kuni süsihappegaasi enam ei eraldu. Kui veini jääb liiga palju süsihappegaasi selitamise ajal, siis võib vein jääda häguseks.
Kui gaas väljas, siis lisa selitajad ja pane vein nädalaks jahedamasse ruumi selginema. Kui 5-7 päeva jooksul pole vein veel selgeks läinud, siis võid veel nädalakese oodata, enne kui hakkad veini järelküpsemiseks pudelitesse panema.
