SUVEJUTT: Saatust oodates
„Kui Sa just nüüd seisaksid minu ette, siis mida ma Sulle ütleksin?“ mõtlesin endamisi.
Mu süda hakkas kiiremini lööma.
„Et ma armastan Sind?“
Kala sulpsatas vees.
„Mäletad, kord istusin ma siinsamas ja arvasin, et kuulen kalade sulpsatusi? Aga tegelikult olid see Sina, kes minu selja taga väikseid kive järve loopis. Mul läks üsna kaua enne, kui taipasin selja taha vaadata. See oli päris alguses, Sa ei pruugi seda mäletada, kas mäletad?“
Läbi vaikuse kuulsin enda ohet.
„Ma arvan, et mäletad, sellest ei olegi nii kaua möödas. Kolm aastat. Täpselt. Kolm aastat on pikk aeg ühe noore inimese elus, kuid kolm aastat on lühike aeg ühe armastuse jaoks.“
Ma arvasin end samme kuulvat, kuid eksisin. Silla peal ei olnud kedagi.
„Meil oli koos nii hea, me armastasime, ja me elasime! Mäletad seda korda, kui me koos karjamaal jalutasime? Ma ju ütlesin Sulle, et sellest pilvest tuleb äike. Sa ei uskunud mind. Ja tegelikult teadsime mõlemad, et me saame märjaks. See oli paratamatus, millega tuli leppida, et saaksime olla koos…“
Ikka veel ei kuulnud ma samme.
„Päris esimest korda nägime me teineteist talvel, ma armusin juba siis. Teist korda nägime suvel ja siis see kõik algas. Alguses me ju uskusime, et see kestab ühe öö. Sirelite magus lõhn uimastas meid ja me ei mõelnud kaugemale. Ööd muutusid pimedamaks, tirtsud hakkasid mängima suvist muusikat ning öisesse taevasse ilmus üha rohkem tähti. Ja me olime ikka koos. Üsna augusti lõpus sosistasid Sa mulle midagi kõrva. Sellel hetkel ma teadsin, et meie suvi kestab rohkem kui kolm kuud. Ma olin õnnelik!“
Endiselt ümbritses mind vaikus.
„Kas on võimalik, et Sa täna ei tule? Kas on võimalik, et rikud meie kokkulepet? Ja kui Sa täna ei tule, siis mida see meie jaoks tähendab? Meie lahkuminek oli nii valus! Nii valus, et ma tõepoolest ei suutnud ühel hetkel enam hingata. Sina ise olid see, kes mind rahustas.“
Ma tunnen, kuidas mu sisemus kokku tõmbub. Mul on ikka veel valus sellele mõelda.
„Sa oled ainus, kellel õnnestub mind lohutada. Vahel ma mõtlen, et see on lausa maagia, kuidas Sa mind tajud. Sa tead mu mõtteid enne, kui need välja ütlen, Sa võid pelgalt ühest mu pilgust välja lugeda terve rea tundeid. Meant to be — ütlesid meie sõbrad. Elu sellel hetkel nii ei arvanud…“
Meie kokkulepitud tund hakkas lõpule jõudma. Veel veerand tundi.
„Sa ütlesid, et Sa tuled igal juhul. Ka siis kui Sa ei suuda mulle otsa vaadata. Täpselt aasta on sellest lubadusest möödunud. Nüüd on käes see öö, mil me peame otsa vaatama oma saatusele. Mina sosistan Sulle kõrva: ma armastan Sind! Ja mitte ükski hing siin maailmas ei tea, kui väga ma ootan, et Sina ütleksid seda sama, ja me saaksime alustada uuesti. Ma näen, kuidas me seejärel suudleme. See suudlus lihtsalt kustutab selle valusa aasta. Meil oli seda aega vaja, et andestada, unustada ja võidelda oma suurimate hirmudega. Kuid kas võib tõesti olla, et Sa ei tule?“
Ma vaatasin selja taha. Sild oli endiselt tühi.
„Ma ju armastan Sind!“
Veerand tundi oli möödas. See tund, mille jooksul me pidime kohtuma, oli lõppenud. Ma tundsin enda sisemuses teravat valu. Möödus hetk, mis võis kesta vaid minuti ja siis kostus piinavas vaikuses tuttav sulpsatus. Ma ei vaadanud selja taha, sest ma teadsin, et seal kõndis minu saatus. Ma tundsin seda.
