Toidupoes naisi püüdmas ehk ostukorviga Sherlock
Enamasti — ostab kõike väikestes kogustes. Selge see, et tubli pereisa või pereema ei hakka ennast mingite 50-100g pakikestega vaevama, kui on ikka lapsed majas, siis ostetakse massiliselt.
Ja ongi õigupoolest kõik. Toksa aga sellist korvi või tee muul viisil juttu, vaheta numbreid, bingo. Võib-olla ongi nii.
Võib muudki välja lugeda. Üks mu sõber kord võeti vahele järgmise lausega: sa lähed nüüd siit poest otse koju naise-lapse juurde, söödad kassi ja hakkad jalgpalli vaatama. Mees pungitas silmi: no vaat, kus Sherlockid vabalt liikvel.
Talle seletati: sul liitrine jäätis, ju sa selle naisele viid. Kolama sa jäätisega ei lähe, sulab ära, järelikult lähed otse koju. Sul on veel mähkmepakk, kassitoit ja kaks õlut. Sa ilmselt istud teleka ette ja mida üks meesinimene sealt ikka vaatab — jalgpalli.
Pole siin mingit vajadust eriline Sherlock olla. Kuigi võib, kui lõbu pakub. See, mida me oma korvidesse topime, kuidas poes ringi kolame, ütleb üsna palju.
Kord mul juhtus sihuke piinlik lugu, et õlut ma tahtsin… aga viina oli ka vaja. Piipude pesemiseks, muuseas, mitte lakkumiseks. Kui piip läheb kibedaks, siis saab ta viina ja soolaga jälle mõnusaks menetleda.
No lähen siis nelipaki ja viinaga aga rõõmsalt kassasappa ja hakkan äkki häbenema. Võib-olla sellepärast, et just oli alkoholimüük selleks päevaks lubatud ja minu ees mitu väga värvikate nägudega tegelast kanget õlut ostmas. Ja mina kohe õlle-viinaga järgi… ee… Joodiku tunne hakkas. Või siis, et: kuidas ma nüüd lähen, teen teised mehed kadedaks oma hommikuse õnnepaketiga?
Viisingi õlled tagasi ning ostsin tobeda suveniirviina. 50g. Nagu mingi üksik, tõepoolest…
Või kui te näete seda sagedast pilti, kui võetakse kõige suurem käru ja visatakse sinna umbes mingi pakk idusid ja toormahla põhja ning blokitakse siis vahekäik riiulite vahel, mida siis järeldada. Noh, ma ütleksin, et kes võtab käru ja kasutab seda enamvähem tugiraamina, on kohutavalt laisk. Ja inimene, kes teistega ei arvesta. Minul on mugav… pole minu asi, kui ummikud tekivad. Jumal teab, võib-olla mõtlevad nad oma autodes samamoodi. Ei tahagi tuttavaks saada…
Ehk siis nähes — just lõunaajal — massilisi salatiostmisi, hakkad mõtlema, et mis pagana kontoris küll tütarlaps, see on alati tütarlaps töötab, kus kodanikud selle asemel, et korraks lõunaaegu õue minna, eelistavad ilmselt kööginurgas kabjalise kombel ennast silost läbi närida. Mis õhkkond see on, kui peljatakse pikalevenivaid lõunaid, kust ehk tagasi ei tuldagi. Mis on muidugi õelalt mõeldud. Ja natuke kurvalt ka. Mingi pühendumine tundub natuke juba pingutatud ja võlts. Söömaaega on sõjaski, öeldi vanasti.
Kui tagasi poes tutvumise teemale tulla. Ma küll ei tea, kui palju tegelikult mingeid poetutvusi tegelikult toime pannakse. Siis mida mõelda mehest, kelle kõlisevate õllepudelite vahelt piilub pakike neid naisteasju. Noh, neid sidemeid või tampoone.
No selge on, et endale ta neid ei ostnud. Et keski tal kodus on, kellele seda kraami tarvis läks. Ja kuna tegu on ikka väga intiimse kraamiga, siis võib arvata, et suhe on võrdlemisi kindla- ja avameelne, valehäbideta. Ja mees ise on üks ütlemata ennasttäis tüüp, kes ei häbene osta naisele tarvikuid. Ja… nojah, aga selliseid on vähe. Ja nad on selgelt ära võetud. Ei tasu tutvuma hakatagi.
Või on mul lihtsalt poes kohutavalt igav olnud, et niimoodi ringi vahtida ja arutada olen võtnud.
