100 ja 1 meest ehk hullu professori armuhüüd
Mida ma sellest mehest veel teada saan? Mis üleüldse liigub selle mehe peas?
Ja milleks valetada, kui tahad kellegagi suhteid luua? Eriti veel püsisuhet? Justnimelt siis oleks vaja olla aus.
Tund hiljem nägin jälle tema uut kirja.
Oi, milline põlguse tunne mind haaras!
Tema kiri oli täis vabandusi ning minu järele õhkamist. Jälle kirjutati sellest, kuidas ta kujutleb meid kahte suvilasse päikeseloojangut vaatama, kuidas ta remonti tehes näeb mind juba vaimusilmas mööda uut treppi kõndimas ning unistab vahetpidamata päevast, mil me ühises kodus koos õhtusööki valmistame ja muusikat kuulame.
“Miks, miks me ei kohtunud varem?! Kõik oleks olnud teisiti, ma tean seda! Mu armas! Ööbik laksutab siinsamas, kala lõi lupsu ja õrn udu tõuseb järve rannale. Ma tean, et ühel päeval näen ma seda koos Sinuga. Ma tean, et ühel päeval Sa istud siin kiiges ja ma toon Sulle vaarikaõie teed, masseerin Su armsaid jalgu. Ma tean, me kuulume kokku…” ja ikka seda rada edasi.
Iga rida ajas mind oksele
Ma olin raevus ja vihane. See mees on perversne hull, ja ei midagi muud!
Kirjutasin talle vastuse, milles rääkisin, mis tundeid tekitab naises petmine. Loomulikult tugines oma isiklikele kogemustele.
Kirjutasin, millise kõntsase tunde jättis mulle teadmine, et mu abikaasa on mesimaiad sõnu kellelegi teisele öelnud ajal, mil meil kodus toimus igal õhtul etendus nimega “Absoluutselt ideaalne pereelu”.
Jah, minu mees magas võõra naisega. Kuid ega seegi pettus siin abielu reetmisest erine. Sest ka emotsionaalse sideme loomine on pettus.
Just seda tegi see mees ju praegu oma naisele — sidudes end emotsionaalselt minu külge, pettes nii ju oma naist, oma poja ema.
See kõik tekitas minu üha kasvavat põlgust.
Lõpetasin oma kirja, tunnistan, pisut ehk liigagi häbematute sõnadega:
“Täna õnne, et ma olen humaanne inimene ja, (ei pea olema koma) et mahalaskmine on seadusega keelatud. Vastupidisel juhul sa ei unistaks enam kunagi!”
Samas tundsin hirmu — mis siis, kui see mees on vaimselt haige? Tema liigkerge kiindumus ja lennukad fantaasiad panid mu kulme kergitama, kuid mis siis, kui mina olin tema jaoks mingi kinnisidee?
Loomulikult võis see hirm olla ka minu liige lennuka fantaasia vili. Olen ma ju põnevusfilmide fänn ja need on täis kõikvõimalike pealtnäha normaalsete inimeste haiget hingeelu. Mis siis, kui ka see ilu-uneleja selgitab ühel päeval välja minu koduakna ja hakkab mind hullemini ahistama?
OEH, no selle kõige peale muutun varsti ise ka paranoiliseks. Ometigi ei tohiks ju mees-sõbra otsimine ulmefilmina tunduda.
Mida ma nüüd siis teen?
Korraks käis peast läbi, et võiksin informeerida selle mehe käitumisest ülikooli. Samas olnuks see minust ilmselt ääretult näotu mehe tööandjat sedasi valgustada. Liiatigi kui põhjus veel selline kahtlane.
Mille põhjal oli mul meest õigupoolest süüdistada?
Et on armunud?
On ta ju austatud õppejõud ja teeb ehk oma tööd korralikult.
Pealegi olin ma ju ise selle mehe kirjadele vastanud! Tõsi, minu kirjad olid märksa lakoonilisemad — ei mingeid romantilisi üllitis.
Või äkki peaks ma kuidagi mehe abikaasani jõudma ja talle loost rääkima? Aga, nagu varemgi nentisin, ei meeldinud see mõte mulle kohe üldsegi. Pealegi, mida arvab naine, kui mingi ise-oled-süüdi-tädi tuleb ühtäkki tõde kuulutama.
Parem on asjal lasta lihtsalt niisama maha jahtuda ning selle mehe kirjadele mitte enam reageerida.
Õnneks oli mul ka teistsuguseid kirjasõpru. Ühele neist, sellele, kellega endiselt mõnusaid ja humoorikaid ridu vahetasime, ma oma kohutavast kogemusest kirjutasingi.
Mõni tund hiljem tuli temalt ka vastus:
“Tead, mul on tunne, et me peame kohtuma. Su kirjad on nagu magushapu hiina marinaad, mida ma jumaldan. Ma tahan näha naist, kes oma esimeses kirjas mulle teatas, et ta ei kavatse iialgi minuga abielluda ega mind ära süüa. Kas sulle sobiks, kui me kohtume nüüd nädalavahetusel?”
Loomulikult! Mis siis, et meie kaardid tuleviku suhtes pole just kõige paremas seisus, et me elame erinevates linnades. Ja mis siis, et ja et… ma tahtsin näha meest, kelle sõnaosavus ja huumor olid mu päevade pärlid.
Viis minutit enne lepitud kohtumist avastasin aga õudusega, et olin lootusetult hiljaks jäämas.
“Ma tulen! Ära liigu!” saatsin talle kiirelt sõnumi telefonile, mille numbri ta mulle oli andnud.
Häbi tunnistada, aga ajal, mil mees oli maha sõitnud pisut üle saja kilomeetri, jäin mina hiljaks peaaegu et kõrvalt majast tulekuga.
Ja ma pabistasin nagu teismeline.
Olin mõttes sajale võimalikule küsimusele välja mõelnud a-, b- ja c-vastusevariandid. Söönud polnud ma teab mis ajast, ma ei suutnud otsustada, mida selga panna, mu juuksed olid sellel hetkel enda meelest lihtsalt kohutavad ja … mida kõike veel.
Kui ma lõpuks vabandades kohale jõudsin ja tervitades käe ulatasin, oli tunne nagu astuks ma hüpnootilisse maailma.
Tema oli rahu ise, kes naeratades mind hoopiski oma sooja sülelusse tõmbas ja sosistas: “Kas nüüd võib juba liigutada?”
“Ei, enne raamime selle hetke ära,” vastasin sosinal.
Ta nägi palju noorem välja kui pildil, ta rääkis nii rahuliku häälega ja temast õhkus enesekindlust. Just sellisena olin teda ette kujutanud.
Pagan küll, see mees meeldib mulle, tõdesin ka neli tundi hiljem, mis märkamatult olid igavikku kadunud.
Miks just see, kellega koosolemine on kergem kui õhk, kelles leidub kõike seda, mida mehelt ootad, elab nii kaugel?!
“Kujutame nüüd ette, et sa oled kuldkala ja ma esitan sulle ühe soovi,” alustasin enne hüvastijättu.
“Musi ma võin niisama ka anda,” vastas ta kelmikalt enne kui sain jätkata.
“Eh, musi pärast ma nüüd soomuseid ei nõuakski, mul on ikka midagi paremat meeles,” muigasin.
“Hm, põnev. Vastus on, jah!”
“No kuule, sa pole ju küsimustki kuulnud!” naersin.
“Kas me võiks veel kohtuda, on hoopis see küsimus.”
Ta ohkas sügavalt, naeratas ja pilgutas mulle kelmikalt silma.
Palun, palun, luba kõige vägevam, keda ma tegelikult ei usu, et sel mehel ei oleks naist “kapis”.
Miks tema silmis oli kauge kurbus?
Äkki ma kujutasin seda ette? Ta oleks mulle ju öelnud, kui ta eluteel oleks juba keegi… Nii astusin pärast hüvastijättu ja õiget vastust saamata kodu poole. Kuid sellest kõigest polnud tegelikult midagi. Mõtlesin vaid ise õndsalt naeratades, et oh annaks nüüd vaid keegi mulle raskeid raudkive taskusse, et ma siit ära ei hõljuks — mulle meeldib see mees!
järgneb
