Loogilise mõtlemisega suitsust priiks

Tähelepanu! See lugu on neile, kes tahavad suitsetamist maha jätta. Kellele suitsetamine meeldib, tõmmaku aga ... surmani!

Henry Jakobson on noor mees. Kuid noorus ei takista teda omamast 13 aastat suitsetamisstaaži. “Alustasin suitsetamist koolivaheaegadel hulgilaos töötades,” räägib nüüdne Allen Carri Easyway terapeut.

“Üks lahe sell pakkus mulle korduvalt sigaretti. Kolm korda ei võtnud, siis andsin alla. Esimene sigaret oli väga vastik. Aga sõltuvus tekkis tasahilju, viimased aastad suitsetasin juba kolm pakki päevas. Vihkasin seda sõltuvust ja hirm oli ka: vanaisa suri kopsuvähki. Püüdsin suitsetamist korduvalt maha jätta, aga tulutult. Neli aastat tagasi see õnnestus.”

Teda suitsetamissõltuvusest päästnud Allen Carri Easyway teraapiast kuulis Henry Iirimaal töötades. Meetodi idee levibki pigem suust-suhu-viisil, s.t keegi tunneb kedagi, kes sai abi.

1983. aastal loodud meetodi järgi töötab üle kogu maailma 200 kliinikut 50 riigis. Ning 83% klientidest tuleb sinna teraapia läbinud inimese soovitusel. Terapeutidekski valitakse ainult selle meetodi abil tervenenud isikud.

Miks inimesed suitsetavad

Henry Jakobson usub, et maailmas on palju põhjusi suitsetamisega alustamiseks. Ning kui organism küllalt valuliselt ei reageeri, vaid tuleb mürgiga toime, on sõltuvus kerge tekkima.

Suitsetamise populaarsuses tuleb tema arvates süüdistada eelkõige tubakafirmasid, kes mõjutavad kavalalt ka filmitööstust. “Kas arvate, et stsenarist kirjutab filmi positiivsele sarmikale peategelasele omast tarkusest sigareti suhu? Aga kui paljusid noori see mõjutab – noored on eriti tundlikud, samastamaks end iidoliga välise atribuutika abil.”

Üks hea põhjus suitsetamiseks on ka võimalus iga tunni tagant suitsupaus teha. Ameerikas ollakse juba nii teadlikud, et pigem kogunetakse veeautomaadi juurde ja suheldakse seal. See on organisatsiooni kultuuri küsimus ja firma juhtkond saab siinkohal oma mõju
avaldada.

Henry teeb juba koostööd mitme Eesti ettevõttega, kes soovivad oma firmas suitsetamispoliitikat kujundada – et see ei mõjuks pärssivalt tootlikkusele ja oleks õiglane nii suitsetajate kui ka mittesuitsetajate suhtes.

Miks üldse inimene peaks suitsetamise maha jätma? Sest ühiskonna surve on suur: räägitakse kopsuvähist, näidatakse pilte suitsumehe kängunud kopsust, abikaasadele ei meeldi suitsetaja hingeõhk...

Miks teised meetodid ei tööta?

“Ajakirjanduses püütakse näidata, et suitsetajad on mingi tahtejõuetu põhjakiht, aga arvestatav osa meie poole pöördunutest on tipp- ja keskastme juhid,” räägib Henry Jakobson. “Nad ei ole rumalad ega tahtejõuetud inimesed. Sageli hoopiski vanemad inimesed, kes on lapsed üles kasvatanud ja tulevad eluga ilusasti toime. Aga üks asi, millega nad toime ei tule, on suitsetamisest loobumine.”

Ja nüüd tulebki terapeut välja huvitava avaldusega: “Suitsetamisega lõpu tegemine ei ole tahtejõu küsimus! Sa ei saa tahtejõuga mitte midagi teha, mida sa teha tahad. Sa võid tahtejõuga maratoni läbi joosta, 30 kilo kaalust maha võtta, aga mis juhtub kuu, aasta pärast? Mina püüdsin samuti oma 20 korda suitsetamist maha jätta. Aga nende pauside ajal polnud ma kunagi vaba: aina mõtlesin suitsu peale!”

Kõik ravivõtted – näts, plaastrid, nõelad, laserid – tuginevad põhjustel, miks inimene peaks suitsetamise maha jätma. Kuid Allen Carri Easyway meetod tegeleb põhjuste väljaselgitamisega, miks inimene suitsetada
tahab.

Plaastrite ja nätsu peale on terapeut eriti kuri: “Nendes nätsudes ja plaastrites kasutatakse ju nikotiini. See on ju absurd – sama mis soovitada alkohoolikule alkoholi joomise asemel seda veeni süstida! Eesmärk on ju nikotiinist vabaneda, mitte seda teisel viisil manustada.”

Allen Carri meetodi ime põhineb loogikal

Seni kuni inimene siiralt usub, et suitsetamine annab talle midagi positiivset – aitab lõõgastuda, stressi maandada, kaalust alla võtta, igavust peletada –, seni on mahajätmine väga raske. Kui suitsetamine tõepoolest aitaks lõdvestuda, miks siis ahelsuitsetajad pole täiesti lõdvestunud inimesed? Vastupidi, nad on tavaliselt tõelised närvipuntrad!

Allen Carr kirjeldab oma raamatus järgmist situatsiooni. Kujutage ette, et tulete õhtul koju ja vabastate oma jalad väga kitsastest kingadest. Teil tekib kohe kergendustunne.

Aga mõelge selle peale, et see on seesama tunne, mis teil oli veel hetk enne pigistavate kingade jalgapanekut! See pole lõdvestus, vaid väljatulek ebameeldivast olukorrast! Suitsetajaga on sama asi: nii kui ta sigareti ära paneb, hakkab nikotiin tema kehast lahkuma. Seega ei teki nauding suitsetamisest, vaid suitsu ehk ebamugava olukorra lõpetamisest.

Nüüd kujutage ette, et istute kolmekesi lõunalauas. Sööte suurepärast toitu ja kahel teist, mittesuitsetajal, on pärast sööki mõnus tunne. Aga suitsetaja läheb närviliseks, tal on veel üks nälg – nälg suitsu järele. Kui ta suitsu ära teeb, on ta sama rahulik kui mittesuitsetajad. Järelikult näeb suitsetaja vaeva selleks, et tunda ennast samamoodi kui mittesuitsetaja!

Seega on täiesti vale, et suitsetamine leevendab stressi. Tegelikult on suitsetamine suurim stressitekitaja! Suitsetaja mõtleb paaniliselt sellele, et suitsud otsa ei saaks ega satuks olukorda, kus tal suitsetamine lubatud pole.

Ka suitsukoguse vähendamine pole lahendus. Vastupidi, sõltuvus on veelgi suurem: sa ootad terve päeva seda hetke, mil saad haarata selle ainukese sigareti järele!

Allen Carri meetodi puhul ei sunnita inimest tahtejõudu rakendama. Kui petlik vajadus nikotiini järele on likvideeritud, pole vaja ka millegi ega kellegi vastu võidelda. Meetodi rajaja usub, et 98% on suitsetamissõltuvuses süüdi psühholoogilised ja vaid 2% füüsilised tegurid.

Saad seda, mille eest maksad

“Me võtame teraapias läbi kõik põhjused, miks inimene suitsetab,” räägib Henry Jakobson. “Ärge muretsege, te ei pea püsti tõusma ja endast rääkima! Ja kui inimene on seminari läbinud, siis pole tal jäänud ühtki põhjust, miks ta peaks tahtma suitsetada.

Ühest viis ja pool tundi kestvast seminarist piisab umbes 80%-le, kes jätavad suitsetamise Allen Carri meetodiga. Neile vähestele, kes esimesest seminarist abi ei saanud ja kel mittesuitsetamine raskeks osutub, on ette nähtud tasuta kuni kaks lisaseminari. Ja kui ka need tema ellu muutust ei toonud, makstakse kogu raha tagasi. Me teenime ainult õnnestumise pealt!”

Esimese seminari viis Henry Jakobson Eestis läbi mullu novembris. Sellest ajast on tema juures käinud 56 inimest, kellest kolm on raha tagasi saanud. “Kindlasti ei ole probleem inimese iseloomus või nõrkuses, sest suitsetamise mahajätmine on väga lihtne. Äkki ei sobinud talle olukord, äkki ei meeldinud terapeut,” on Henry Jakobson suuremeelne. “Me võitleme iga suitsetaja paranemise eest, andes talle kolm võimalust.”

Seda, et ka tubakatööstus oma kasumi eest võitleb, on märgata sellest, et näiteks Kolumbiasse pole lubatud Allen Carri Easyway meetodit sisse tuua. Ka Ukrainas oli tunda vastuseisu ja Hiinas arvati seni üldse, et suitsetamine on kasulik – see peletavat haigusi eemale.

Seminari maksumusest Jakobson saladust ei tee. “Tervise Arengu Instituut on välja arvutanud, et keskmine eestlasest suitsetaja kulutab aastas sigarettide peale umbes 15 000 kr, suitsetades paki päevas, kolme kuuga 3750 kr. Meie seminar maksab 3500 kr, ehk kui siis tulemust ei tule, saab raha tagasi. Kusjuures juba kolme kuuga hoiab ta 250 krooni kokku.”

Henry Jakobson tunnistab, et tema ei kulutanud sigarettide peale 15 000 kr, vaid 45 000 kr aastas. Üks tema seminari läbinud naine arvutas, et on 50 aastaga kulutanud 1,6 miljonit.

Terapeut oskab eristada ka tahtejõuga ja Allen Carri meetodi järgi tubakast loobunud inimeste mõttemaailma. Kui esimesed vaatavad kadeda või pahase pilguga suitsetajaid, siis teised kaastundlikult. Nad teavad, millisesse lõksu need inimesed enda teadmata langenud on.

Inimene ei peaks mõtlema mitte niivõrd selle üle, miks ta ei peaks suitsetama, vaid miks ta suitsetab.