Võrdõiguslikkus õigustab ebamehelikkust
Uue võrdõiguslikkuse voliniku määramise ümber kisa tõstmine läheb kah sellesse auku. Nagu muust poleks mõelda kui tähtsusetu ametniku tähtsusetusest.
Nurisesid ju feministidki, et volinikul on vähe volitusi, saab vaid piiksuda, et tehakse liiga — mis järjekordselt võimaldab küsida, et milleks on vaja tervet osakonda, mil tegelikult mingit väge ega tegu taga pole.
Ja mis hinnad meil siin viimati tõusidki…
Hea küll, ei lähe paranoiliseks. Visatagu kõigepealt natuke lolle nalju võrdõiguslikkuse teemadel.
Näiteks — kus olid kõigi maailma võrdõiguslaste silmad siis, kui Tšiilis puuriti sügav auk ja ehitati keeruline seadeldis, et maasügavusest välja tuua sajaprotsendiliselt meestest koosnev seltskond? Või — kuidas sobib see võrdsete õiguste ja võimalustega, et kõik Eesti eluaegsed vangid on mehed?
Muust rääkimata. Kel huvi, võib tutvuda Riigi Teatajas elajaliku meesšovinistliku tööseadusandlusega, mis otseselt ja sõnaselgelt KEELAB naistel teatud aladel töötada või seab tugevaid piiranguid.
Tüdrukud, mul on kurb teade: teid ei võeta tuukriks ega tekimadruseks. Nüüh. Ebaõiglane, aga tõsi.
Vähemalt on, mille eest võidelda. Saavutustele ei tohi puhkama jääda.
Olgugi, et palju on juba saavutatud. Kuigi kõigest ei räägita.
Soolist võrdsust on enam kui küll tekitatud. Ainult mõnevõrra teistpidi, kui kavatsetud. Vist. Naised ei ole, tõsi küll, saavutanud meestele omistatavaid õigusi ja kohustusi, mehed võtavad omaks, öh, ma isegi ei taha öelda, et naiselikku käitumist. Mingi muu sõna tuleks leida, aga ma ei tea seda. Ja naisi ei tahaks solvata, nimetades seda naiselikuks. See on tont teab mis. Võibolla sobiks sihuke jabur liitsõna nagu ebamehelik? Ebamehine?
Mida muud öelda selle kohta, kui tuleb paarike poetretilt ja kotid jäävad naise kanda. Sest niiöelda mehe meelest on jõle mark kilekotiga tänaval käia.
Või vestlus: „Ole kena, tule appi, need kastid on hirmus rasked tõsta.“ „Oi, ma ei saa, mul kõik lihased valutavad, mul oli eile jõusaalis individuaaltrenn.“ Krd pd, tahaks öelda.
Ma ei mõtle neid lugusid välja, need on päriselt juhtunud. Ehkki ei tahaks uskuda. Inimesed, kelle isikukood algab numbriga kolm, võtavad ennast ülal pidada nii, nagu kunagine kasvatus poistele keelas.
Meie asi on tõsta raskeid asju, võtta ülemiselt riilulilt asju. Sest me jaksame, me ulatame. Mitte tuua ette lollakaid vabandusi või soiguda, et oi, küll on ikka raske, küll ikka ei jõua. Meeste ühe lollusena toodi vanasti ette, et ei nemad uskuma jää, et ei jaksa, edevuse nimel kangutavad endal või naba paigast. Eriti naiste nähes.
Nüüd — naised varsti enam ei küsigi abi, et mitte kuulda halinat, kuidas võiks ikka ise teha.
Halisemine oli kah vanasti poistele keelatud. Aga õigustus on olemas — me oleme nüüd võrdsed ja võime käituda nagu mittemehed.
Ja mida mina siin praegu muud teen kui soiun ja halisen? Mees või asi…
Tõmmake mind nimekirjast maha, mis parata.
