Eriti selgelt võib jälgida ülalmainitud seost alla kolmeaastaste laste käitumises. Selles eas reageerivad lapsed äärmiselt tundlikult vanemate psüühilise seisundi muutustele, eriti ema meeleoludele, kes veedab oma lapsega enamuse ajast.

Tegelikult kujuneb ema ja lapse kontakt välja juba looteeas. Vastastikuste suhete mudelid moodustuvad rasedusperioodi jooksul. Kui tulevane ema teab ja mõistab seda, siis edaspidi ei tohiks probleeme olla.

Juba vanadest aegadest alates soovitati beebiootel naistele ümbritseda end iluga – nii kaunite esemete kui ka ilusate inimestega. Kõigest inetust soovitati pilk kõrvale pöörata. Sellel vastutusrikkal perioodil tuli lugeda vaid klassikalist ja vaimukirjandust ning kuulata sama tasandi muusikalist loomingut. Säärane suunitlus annab lapsele võimaluse ema kaudu vastu võtta selle maailma harmoonilist vibratsiooni.

Looduses eksisteerib suur valik kõikvõimalikke variante, miks siis mitte osa võtta väikese inimese keha ja vaimu ülesehitamisest? Juba raseduse algusest peale tuleks ette kujutada tulevast last sellisena, nagu teda soovitakse näha. Appi võiks võtta kogu fantaasia ning luua endale uue inimese kuju. Meeles peaks pidama, et kui loodus kusagilt juurde annab, siis võtab sama palju kusagilt mujalt tagasi. Seetõttu ei tohiks mõelda vaid sündiva lapse välisest ilust, vaid ka ta tervisest, rõõmsast meelest, lahkusest, mõistusest ja üllusest.

Ootuse psühholoogia

Paljude naiste jaoks algavad raskused ammu enne sünnitust. Sageli kannatab naise organism raskelt uue seisundi tõttu. Muutub maitsmine, teravneb haistmismeel, piinab iiveldustunne. Millest kõigest küll tuleb loobuda tundmatu väikese olendi pärast, kes veel sündinudki pole, kuid kes juba nii mõndagi nõuab!

Loogika tasandilt võib ju mõista, et naise organism – kui võiks – vabaneks meelsasti füsioloogiliselt, vahel ka psühholoogiliselt oma ülekoormuse põhjusest. Võiks aga hoopiski püüda endale ette kujutada tillukese sündiva inimese aistinguid…

Üldiselt eksisteerivad mõningad rasedusse suhtumise variandid. Esimene - kõige soodsam – on see, kui rasedus on soovitud ning selle üle tuntakse rõõmu. Selline seisund on aktiivselt positiivne ning toob enesega kaasa raseduse rahuliku kulgemise psühholoogilisel, seega ka füsioloogilisel tasandil. Selline naine on emaduseks valmis ning on võimeline täiesti teadlikult lapse pärast kannatama kõikvõimalikke raskusi ning piiranguid.

Teine variant on ükskõikselt positiivne, passiivne suhtumine. Mis teha, kui juhtub: “Kui juhtus, siis olgu peale”. Naine pole veel iseenda jaoks otsustanud, kas ta tõepoolest last soovib. Siit ka pretensioonide ilmnemise risk mõlemalt poolt: tulevasel emal loote vastu ja vastupidi. See suurendab omakorda ema ja lapse tervisega seotud tüsistuste tõenäosust.

Kolmas variant on soovimatu rasedus ning seega ka negatiivne suhtumine sellesse. Sellise psühholoogilise meelestatuse tõttu võivad tekkida kõige erinevamad probleemid – järsud meeleolumuutused, arusaamatud temperatuurikõikumised, kuna naine pole psühholoogiliselt valmis emaks saama, võib tekkida ka toksikoos.

Teiseks faktoriks, mis võimaldab kindlaks teha naise psühholoogilist valmisolekut emaduseks on tema käitumine sünnituse ajal.

Ämmaemandad räägivad sageli sellest, et sünnitajad segavad ise endid sünnitustegevuse kõikide etappide ajal. Selle asemel, et mõelda protsessi edukale lõppemisele lapse jaoks, tema probleemidele ning seisundile, selle asemel, et väikesele kaasa tunda, mõtteis teda aidata ja toetada, mõistes, kui raske lapsel on, lülitub naine ümber vaid iseenda aistingutele, oma isiklikule minale, hakab ennast haletsema, teisi ja kõike süüdistama, mõeldes vaid sellele, et kõik kiiremini lõpeks. Sageli tekivad mitmesugused tüsistused just selliste sünnituste puhul.