Ma ei tea kuidas teile, aga mulle on tunduma hakanud, et seks päästab meid hullemast. Et siis seejärel hukutada üleni. Ah, et miks?

Sellepärast, et alguses on ju täiega äge pidevalt seksida ja näppida ja mõnuleda. Kuid siis, kui seksimises peaks ühel või teisel loodusele omasel sunnil paus tekkima, avastavad kaks naksitralli, et näe — muud meie vahel polegi. Juttu ajada ei osata, huvisid eriti pole ja perekonda ju nagu kah ei tahaks, aga no kui seksida saab — las see kooselu ja titelapid siis tulla pealegi!

Seksinälg on meil nii suureks lastud, et keegi ei tea enam täpselt miks ja millal see juhtus. Ja kas selle näljata elu ka kunagi üldse on elatud.
Võib olla ei olegi ja ehk ongi alati mingeid jaburaid vigu tehtud. Ikka selleks, et orgasmist kasvõi poolikult aimu saada. Või siis hiljem öelda, et näe minu saldo on see.

Kuid näljaga on see kehv lugu, et pärast pikemat kuivalolekut kõlbab kõik. Valimatult. Peaasi, et oleks silmale nähtavalt õige s.t. näljakustutaja moodi. Olgu see siis näritud kanakoib või vastassoo vari.

Muidugi on meid hoiatatud, et seejärel võivad hoogsa tarbimise järel avalduda nähud ja ilmneda tüsistused, kuid kes neist hoolib kui õnnest seliti oigad.

Muidugi on seks hea ja tervisele isegi kasulik. See on vaat, et parim, mis loodus on meile pakkuda osanud. No paljude arvates kindlasti! See on leevendus ja lohutus, see on õnn ja õnnetus, see on minevik ja tulevik, see on maandaja ja ülim erutaja.

Kuid kahjuks on seks kõike ja nii palju, et pisem maailm pimeneb täiesti. Ja see ongi meie hukatus. Siis, kui seksist saab meie elu eesmärk.