Kui saatus astub vahele ehk välismaal elamise piinadest
See teadmine tekitab totaalse võimetuse tunde.
Viimase nädala jooksul olen ma lamanud unetult voodis ja mõelnud kuidas ma tahaksin praegu Eestis olla. Oma ema kallistada ja oma abikaasa isa kätt hoida.
Kuidas selle haiguse ja raskuse kõige lihtsam osa — lähedus — on järsku muutunud kõige keerulisemaks.
Eelmisel nädalal organiseerime abikaasa isa Californiast Londonisse, kus antakse tema seisundi paranemise osas rohkem lootust.
Kõige selle koordineerimine telefonitsi on raske. Oleme selle emotsionaalse virrvarri keskel püüdnud kainet mõistust säilitada ja mõelda, kuidas saame siit kaugelt asju kõige sobivamalt ja õiges järjekorras koordineerida.
Jah, süda käsib lennukile hüpata, kuid reaalsuses pole see üldse nii kerge kui ehk kõrvaltvaatajale tunduda võib. Miks? Mu abikaasa ei saa mängude ja töökohustuste tõttu siit Argentiinast enne jõule lahkuda.
Peale selle on tal leping jaanuarist kuni märtsini USA-s, mis tähendab seda, et mul tuleb Londonisse sõita üksi. Suurbritannia pole aga minu kodu ja seal ei oota mind peale abikaasa isa, kes on hetkel juba haiglas, mitte keegi.
Minu toetavad lähedased on Eestis, kellel pole aga samuti võimalik mulle kohe appi tõtata, sest elu nõuab kohustusi igal pool. Nii nagu mu abikaasal on ka mu emal töökohustused, mis ei lase tal korrapealt sealt lahkuda.
Lisaks sellele on meil kolmkümmend hobust üle kogu maailma ning nendega seotud väljaminekud on nii metsikult suured, et abikaasal on võimatu oma töökohustusi jätta. Vastasel korral lendaks kogu meie elu uppi.
Imelik on see, et reisimine ja võõrsil elamine on minu jaoks alati olnud unistus, mida ma olen tahtnud niiväga elada. Ja nüüd kui see lõpuks käes on, olen ma võõrsil justkui ahelais.
Mitte ainult meeletud kulud, mis abikaasa isa haigusega kaasnevad vaid meeletu hingevalu, mida suurendab kordades just kaugus.
Ometi just nendel hetkedel ma mõistan, et kodumaal elamise suurimaks plussiks ongi perekond, sõbrad ja vanemad. Et hetkel kui midagi juhtub, on meil võimalus üksteist toetada ja murest end üheskoos läbi suruda.
Võõrsil elades tabab mind üksildane tunne. Kui tähelepandamatult suur osa meie elus on mitte meie tööl ja sissetulekul vaid inimestel meie ümber.
Väärtustage seda teadmist kodumaal.
Et perekonna keskel peetud jõulud tunduvad siin kaugel Argentiinas sama kättesaamatud nagu tähed taevas, mida ma igal õhtul silmitsen mõeldes oma emale Eestis, keda ma praegu niiväga enda kõrvale igatsen.
