Hang nagu härg ehk titekäruga jalutuskäigul
Lapse kasvatamine on ikka üks suur kohustus ja igapäevane töötegemine. Esimesed paar aastakest eriti. On hea, et mõnegi pisipõnni kasvatamise muredest on osadel emadel võtnud enda kanda riik. Emapalka mõtlen.
Ka hilisem lapsetoetusraha on ikka rohkem kui mitte midagi. Ja pole need tagajärjedki lasknud ennast oodata: igal aastal sünnib meil enam lapsukesi kui eelnenud aastal.
Kuid ühe hetkel saab emapalk otsa ja lapse kasvades kerkib esile uusi valdkondi, kuhu pole valitsejate mõte ja võimalused veel küündinud. Beebide toiuduhindadest ja riiete ning abivahendite maksumusest, õigemini nende väga kõrgetest hindadest ma siinkohal ei kirjuta.
Kirjutan meie pere noorima beebiga jalutusretkedel mõeldud mõtetest.
Lapsevankrid, hiljem ka kärud, on väga tänapäevaselt disainitud ja pilkupüüdvad küll. Pidurid kõik peal, eraldi lutipudelihoidjad, vajaminevad võrgud ja trukkidega taskud, ilmakindlad läbipaistvad või -paistmatud katted, hädavajalike ostude tarbeks ka vajalikud panipaigad. Veel pole neile kärudele tarvis liikluskindlustust, suunatulesid ja pardavalgustust. Kuid kauaks...
Ent ilma kõrvalise abita neid imevigureid juba kolmanda korruse korterist liftita elumajas alla tänavale saada küll lihtne pole. Üles tagasi pääsemisest rääkimata. Õnneks pole ükski jalutuskäik sellepärast käimata jäänud.
Hoopis teine tera on jalutamine kui selline. Ema, vanaema või kestahes kärujuht peab olema üsna hea tervisega ning treenitud inimene. Pole ju kerge ühte jutti kõndida (eakamal siis ikka) oma viis-kuus kilomeetrit. Kuid vaja oleks, sest nii saaks beebi nii vajalikud kaks ja pool õuetundi.
Pisikesel pole ehk tavaliselt viga midagi. Põõnutab muudkui, juhul kui kõik tal korras. Aga kärujuht sooviks oma igapäevastel rännakutel ka pisut jalga puhata. Kuhu sõbrannade jutustama istuda? Kuhu oma valutama kippuvat selga toetada või istuda väsinud jalgu puhata? Sest mõnel juhul käivad käruga väljas ka noorest emast palju eakamad inimesed.
Meie tänavatel ja ka parkides napib istepinke. Kesklinnades on neid tõesti piisavavalt. Kaunites ja populaarsetes parkides samuti. Lausa lust on neis jalutada. Olgu siis Kadriorus, Pärnu Rannapargis, Tartu Toomemäel ja Emajõeäärses pargis ja mõnes muuski paigas. Kuid iga päev rahvarohketesse kohtadesse lapsega ei kipu keegi. Pole sealgi pisikuvaba. Pisut kõrvalisemates kohtades pole istepinke ja kui tekivad, leidub vaimuvaeseid jõumehi pinkidega jõudu katsuma ka. Samuti on istepinke vähe jäänud paneelmajade vahelistele jalutusteedele. Ilmselt on sealsed vandaalid oma võimu maksma pannud.
Mõistan, et istepingid on ees nii murupügamisele, lumekoristamisele, sageli ka autoparkimisele ja nende ümbrus nõuab koristamist ning hoolt. Kuid miks me vajalikke istepinke vastandame oma mugavustele. Paljud meie hulgast, eriti peale kuuekümnendat eluaastat, on mures oma liigestega. Käimisliigestega. Soovivad oma jalutuskäikudel, ka terviseradadel, pisut sagedamini jalga puhata. Aga võta näpust.
Lapsevankrite lükkajate kõige karmim aeg on aga kohe kätte jõudmas. Lumi ähvardab pisipõnnid tuppa lumevangi jätta.
Mullust talve meenutades olid linnad pimedad ja hangedes. Pargiteed ja -pingid oli kättesaamatud nii jalakäijatele kui titevankritega liikujatele. Kas kunagi peaks lumekoristustööd ka neile platsidele jõudma?
Või kolib meie tulevik varsti lihtsalt soojamasse kliimasse?
